Proosa muuda

  • "Porgand, millest sa räägid?"
"Päkapikuleiva muuseumist ikka. Ma lubasin härra Hopkinsoni õele, et teen seal kõik korda. See tähendab, sorteerin ära. Härra Hopkinsoni õde ei tule omadega väga hästi välja ja ma mõtlesin, et muuseum tooks ehk natuke raha sisse. Omavahel öeldes on seal nii mõnigi eksponaat, mis võiks olla paremini esile toodud, aga kahjuks pidas härra Hopkinson väga oma tahtmistest kinni. Ma olen kindel, et linnas on palju päkapikke, kes kõik muuseumisse tuleksid, kui nad sellest teaksid, ja muidugi on hulgaliselt noori, kes peaksid oma esivanemate väärikat pärandit paremini tundma õppima. Korralik tolmuvõtmine ja piisake värvi annaksid väljapanekule kindlasti hoopis uue näo, eriti vanemate leivapätside juures. Ma võin ju paar vaba päeva sellele pühendada. Ma lihtsalt mõtlesin, et see lahutaks sul meelt, aga ma mõistan, et kõigile ei paku leib huvi."
Angua vahtis Porgandile otsa. Sellise pilgu teenis Porgand ära vägagi tihti. See haaras kõik tema näojooned, otsides vähimatki vihjet, et ta teeb nalja. Et kõik on üks pikk, varjatud nali, mida ta teeb kõigi teiste kulul. Iga soon Angua kehas teadis, et Porgand teeb nalja, aga polnud ühtki märki, mis seda kinnitaks, ükski lihas Porgandi näos ei võbelenud.
"Jah," ütles Angua jõuetult, kammides ikka veel pilguga Porgandi nägu, "sellest võiks tõesti saada väike kullasoon."


Luule muuda

Kui palju jääb aega,
enne kui rahvahulk
asub ründama muuseumiuksi,
et kätte saada puust hapupiimapütsik
ja kasetohust leivakarp —
me reliikviad?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11