Jälgimine

Proosa

• Üldine tänavapilt on vilets. Inimesed käivad väga lohakalt. Nad vist ei mõtlegi, kui oluline see on, kuidas kõnnid. Inimeste jälgimine on mulle omamoodi spordiks saanud. Rongis sõites vaatan, mida ta võiks mõelda, kuidas ta istub, miks ta niiviisi istub, ta peaks ilusasti istuma. Paljud teavad, et ma seda teen. Ülle Ulla tütar Ulla räägib praegugi, et kui ta mind näeb, tuleb meelde "aabitsa kukk" ja kohe läheb selg sirgeks. (lk 8)
• Kui ma haiglas olin, istusin üleval rõdul ja vaatasin Pärnu maanteele, kuidas inimesed autodest, bussidest ja trammidest välja astusid. Küll see oli lõbus! Mõeldakse ikka, et mind ei nähta, aga kunagi ei või teada, kus see aken on! Ootasin kord haigla ukse ees oma meest, ta ei tulnud, läksin vestibüüli helistama. Tuleb alla doktor Loige ja ütleb: "Oi, kuidas me teid aknast vaatasime!" Ma ehmatasin nii ära, läksin kohe märjaks, et ei tea, mis ma tegin, kas sügasin ennast või näppisin nina, seisin halvasti ja — läksin vist isegi näost punaseks. "Me imestasime, kui hea rüht teil on, kui ilusti te seisate, nii peaksid kõik naised olema." Mul läks kohe kergeks. Iialgi ei tohi end unustada! (lk 8)
  • Inge Põder, intervjuu: Kustav-Agu Püüman, "Vastab Inge Põder", Teater. Muusika. Kino 1/1987, lk 4-12