Vikitsitaadid

Kannatused

Proosa muuda

  • [Tristan:] "Isolde, mis see siis on, mida te nüüd teate? Mis teid vaevab?"
"Oh, mind vaevab see kõik, mida ma tean, ja see kõik, mida näen. See taevas vaevab mind, ja see meri, ja mu keha ja kogu mu elu!"
Ta pani oma käe Tristani õlale; pisarad tuhmistasid tema silmade sära, ta huuled värisesid. Tristan kordas:
"Sõbrake, mis teid ikka vaevab?"
Isolde vastas:
"Armastus teie vastu."
Nüüd surus Tristan oma huuled Isolde omadele.
  • Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 43


  • Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.
Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut. (lk 20)
  • Ema kannatas niigi mu olemasolu kurva tõiga tõttu, kuigi isa tema säästmiseks ja ta nooruslikkuse päästmiseks tutvustas mind võõrastele: "Mu tütar esimesest abielust." Sel moel tekitas ta inimestes arvamuse, et ma olen ema võõrastütar, ja seejuures ta ei valetanud, nagu ta alati uhkusega rõhutas. Täieliku illusiooni saavutamiseks pidin ema kõnetama eesnime pidi. (lk 83)


  • Ta tõstis agaralt oma taldrikule suure portsjoni, Väikevend võttis ainult natuke. Ta pelgas alati toitu, mida ei tundnud. Ja seesugust hautist polnud ta veel kunagi näinud.
Karlsson hakkas oma hautisest tegema torni ja väikest vallikraavi selle ümber. Samal ajal võttis Väikevend ettevaatlikult esimese suutäie... Oi! Ta ahmis õhku ja talle tulid pisarad silma. Kogu suu põles nagu tules. Ent Preili Sokk seisis samas ja vaates talle äraootavalt otsa, seepärast neelas ta suutäie vaikides alla.
Karlsson vaatas oma tornehitise juurest üles.
"Mis sinuga on? Miks sa nutad?"
"Mul... mul tuli midagi kurba meelde," kogeles Väikevend.
"Ah soo," tähendas Karlsson ning kaksas isukalt tüki oma tornist. Ent niipea kui ta esimese suutäie alla oli kugistanud, röögatas ta ja temagi silmad valgusid pisaraid täis.
"Mis on?" küsis preili Sokk.
"Arvatavasti rebasemürk... aga eks sa ise tea kõige paremini, mida sa kokku oled keetnud," kostis Karlsson. "Ruttu, tooge siia suur tuletõrjeprits, mu kõris on tuli lahti!"
Ta kuivatas pisarad silmist.
"Miks sina nutad?" küsis Väikevend.
"Mulle tuli ka midagi kurba meelde," vastas Karlsson.
"Mis kurb asi see siis oli?" küsis Väikevend.
"See hautis siin," ütles Karlsson.


  • Esimesel õhtul, kui me kohtusime, uskuge või mitte, rääkis ta mulle oma kannatustest: inimestest, kes olid talle rängalt haiget teinud! "Mida kõrgemale sa ametiredelil jõuad, seda enam inimesi sinu langust soovides sind jälgib," ütles ta mulle. Ja kuulake: "Kõige rängem hoop tabas mind siis, kui mu esimene raamat avaldati ning mu vana õpetaja, mees, keda ma Columbias olin endale eeskujuks seadnud, seda retsenseeris. Ta alustas lausega: Meid pommitatakse pidevalt ettekuulutustega tõsise ajaloolise uurimuse maski all... ja mu süda purunes." Olime ühel koosviibimisel, kuid teistest eraldi, sõime, ta jõi, mängisime mängu, mis pani mu pulsi taguma ja muidugi tegi mu pulss hüppe, kuulates meest, üht võõrast meest rääkivat sellest, kuidas ta süda purustati — seal, kust mina pärit olen, ei räägi mehed nii! Rääkisin talle ühest oma löögist, millest ma enne kellelegi polnud rääkinud: "Kui ema esimest korda mu meest nägi, kutsus ta mu kõrvale ja ütles: Kas sa ei saaks talle öelda, et ta sirgem alt seisaks? ja mu süda purunes..."
Ja nii olin juba nende sõnadega abielu rikkunud, reetnud oma mehe ühele võõrale. (lk 39-40)


  • Naised lasevad oma sääri vahatada, kuna mood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattani ilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, oli valu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000 mesilast, piinav. Pange rumeenlannast kosmeetiku asemele Gestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemele vangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsasti piin. Me kaldume ilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge.



  • Kui Rebeca paljastab Lucale sellest loost neid raasukesi, mida ta teab, hakkab poiss aru saama, et see on see üks asi, mis on kõikidel migrantidel ühist, just selles seisneb nende vahel olev solidaarsus, et kuigi nad kõik tulevad eri kohtadest ja eri tingimustest, mõned on linnast, mõned maalt, mõned keskklassist, mõned vaesed, mõned hästi haritud, mõned kirjaoskamatud, salvadorlased, honduraslased, guatemalalased, mehhiklased, indiaanlased, kannab viimne kui üks neist sellel rongikatusel kaasas mõnda kannatuste lugu, ja viib selle ka el norte'sse. Mõned, nagu Rebeca, jagavad oma lugusid ettevaatlikult, valivalt, leiavad ustava kõrva ja laulasklevad siis oma sõnu nagu palvet. Teised migrandid on aga nagu plahvatanud granaadid ja sunnivad oma ängistust peale igaühele, keda kohtavad, paisates oma valu šrapnellidena laiali, et nad võiksid ühel päeval ärgata ja märgata, et nende taagad on muutunud kergemaks. Luca mõtleb, mis tunne see võiks olla, kui niimoodi plahvatada. Aga esiti jääb ta detoneerimata, õudused kindlalt sisemusse suletud, splint tihkelt paigal.

Luule muuda

[Roland Olivier'le:]
"Senjööri eest peab rüütel kannatama
ükskõik mis häda, kanget kuumust, külma
ja mitte säästma oma verd ja ihu!...
Las lööb sul oda, minul Durendal,
mu tubli mõõk, mis saadud suurelt keisrilt.
Kui selles lahingus mind tabab surm,
siis öelgu see, kes omandab mu mõõga:
"See siin on ustava vasalli mõõk."


Igimuistne, -kauge vaev,
inimhinge varjutaja,
ürgsest ajast igavesti
antud talle kaaslaseks.

Valu kalakülmad sõrmed
ümber kuuma südame.

  • Marie Under, "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10


Kusagil ootab üks maja -
mäleta, mäleta!
Kannata, kannataja,
kusagil ootab üks maa...

Kusagil ootab üks maja,
kusagil ootab üks maa -
kannata, kannataja:
südant neist lahti ei saa.

Draama muuda

Jah, inimese põlv on vaadata nii paha,
et seda nähes kuratki ei taha
neid enam kiusata.

  • Mefistofeles Goethe näidendis "Faust". Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 2. trükk, lk 12, "Proloog taevas"

Allikata muuda


Mu elupõlv – nii sapine ja viha,
täis kihvti, valurikkaid pisaraid.
Kus nurja läinud püüdeid pühamaid,
Ja surnud ilutseva hinge iha...

Vanasõnad muuda

  • Ega muidu taevasse saa, kui vaeva ei näe.
  • Enam vaeva ähkijal kui väljapühkijal.
  • Hullul peal (joodikul) on palju vaeva.
  • Häbi rääkida, vaev vait olla.
  • Kus kasu ei kasva, seal ei maksa vaevagi.
  • Kõht vaevab kehva enam kui rikast.
  • Mulla põues ei ole inimesel enam vaeva.
  • Rumal näeb palju vaeva.
  • Ullil palju vaeva, targal palju mõtlemist.
  • Vaene peab vaeva nägema, rikkale jookseb ise suhu.
  • Vaev on vanaks saada, vanana hea põli elada.
  • Vaev teeb vanaks ja mure mustaks.
  • Vaevaga teenitud kopikas on armas kopikas.
  • Vaevaga teenitud leib teeb paled punaseks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kannatused&oldid=104036"