Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/oktoober

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • [Diego:] Püüame elada veel natuke, pisut paremini, ja selles piskus on meie surnute elu. Liigagi ränk on surra, ilma et midagi maha jääks, nõnda siis kanname surnuid lisajõuna endas. Kanname pingutuse kiuste: surnuid on aga nii palju, et meis on ikka teatud nukrus. Iga kord, kui keegi sureb - ja keegi sureb alati -, tuleme kokku leina jagama. See on ainus kord, kui lubame endale nõrkust. Mis lootust meil üldse oleks, kui me ei näeks sõprade silmis oma valu peegeldust?

Inime, mullast võetu,
mulda sa lähed taas.
Hetk vaid on antud, et taevast
haarata tähevaas.
Taevasest loomiskihkest
sirguvad rukkipead,
kuni neid täidavad tihkelt
küpsenud terade read.

  • Tund oli väga õpetlik. Õpilased jagunesid loomaliikide järgi eri rühmadesse, ja niiviisi rühmades õppisid nad kogu aeg uusi ja uusi asju. Huvitav oli see, et igaüks õppis seda, mida ta varem ei osanud teha. Cocó pidi näiteks koos varssadega ronimist harjutama, sest joosta ja hüpata oskas ta isegi. Oravad läksid ujumisbasseini, ujumistreener õpetas neid väikeste päästevööde abil ujuma, hirved tõstsid pommi, karud aga kaevasid maa-alust käiku. Üks siil proovis lõõtsutades ikka ja uuesti ronimist, küll ta oli rõõmus, kui sai kas või poole meetri kõrgusele ja õpetaja Kilpkonn teda kiitis.
Vaheajal ütles Cocó Valentinile, et aasta lõpul oskavad kõik kõike, muidugi seda, mida on võimalik ära õppida, lennata suudavad ikkagi ainult linnud, sest selleks on vaja tiibu, ehkki kolm aastat tagasi olevat siin olnud üks selline õpilane, keegi väga andekas rästik, kes õppis kooli lõpetamise ajaks isegi uisutama, ehkki tal polnud jalgugi all. Kõike seda on vaja selleks, et nad ei satuks kunagi ebameeldivasse olukorda.
  • Kohati oli mul samasugune tunne kui piimapoes. Teate ju, kui igav on tänapäeval linnas - piimapoetüdrukud, jäätise- ja vorstimüüjad, koristajad, juuksurid, viimne kui üks kõnelevad korrektselt. Ja lopsakat kõneviisi kohtlevad nad ülbelt. Kellega küll luuletajad tänapäeval piima järel käies kõnelevad.
    • Anja Vammelvuo, "Viskenool", tlk Luule Kastein, rmt: "Soome novell", 1968, lk 278

Olid kevad.
Haljendasid, lillendasid,
linnuna lõõritasid,
olid õitsev kevad —
ole jälle see!

Olid meri.
Vaikselt virvendasid,
tormiselt lainetasid,
olid mässav meri —
ole jälle see!

  • Mingit kindlust pole kunagi olnud. Ükski inimene pole iial teadnud, mida ta järgmise nurga taga kohtab. Kui elu oleks ennustatav, poleks see enam elu ja sellel poleks maitset.
  • Millegipärast arvatakse, et lõunamaise temperamendiga inimesed on suurte tunnetega. Aga ei ole nii! Kui inimene kõik kohe välja prahvatab, on see tuli ju siis kohe, selsamal hetkel kustunud. Ma räägin ikka oma õpilastele, et julgege mängida piano's. See ei ole igav, kui sa ei mängi kogu aeg oma hinge välja! Millegipärast ei võta muusikud tihtipeale oma paletile kaasa kergelt pinna all olevat ohtlikkust, ei julgeta kasutada seda, mis ei kõla piisavalt valjult. Samas on see ju inimestele väga omane ja ka universaalselt arusaadav. Võibolla ei aduta seda.

Mida õhtupäike küll
meis ja meiega teeb!
Mälu sideliinidel
katkestab ühendusi,
veresoonte tunneleis
paneb miilama lubjaahjud.
Kortsude maalihked
ja hallad juuksemetsades
temast on, õhtupäikesest.
Ja rakkude mereloomad meis
on kohkvel,
kui haistaksid kütti.

  • Velly Verev, "Õhtupäike" kogus "Toetuda tuulde", 1985, lk 29

Aeglaselt kahvatub loojanguhelk,
kestab kuid veel; juba punarind
vaiki on jäänud; hõbedast telk
taevas nüüd ripub - valge noorkuu pind.

Mööduvad hetked. Üks kiir liigub, näe!
Läheneb tõtlikult, kummastav, vilk;
elu täis rong, millel mardusehääl,
kihutab orgu, kust mustab öö pilk.

kui ma kohtan kedagi/ pean teadma
sätin teid enda ymber nagu pyhade oraaklite õukonna
kui see võõras tahab saada koha mu elus
peab ta tõmbama teie vaimud enda oma juurde
sest ma uitan pidevalt surnute hetkedes
kui sa tahad et ma räägix
pead õppima ära mu surnute & armsate keele
olen maha jäetud
ellujää&
kes peab vastu oodates edasist

  • Vaatasin maali veel viimast korda, ent nõnda põhjalikul vaatlemisel tundus mulle, nagu libiseks midagi sellest eemale. Nagu öötaevas tähte vaadates — ainiti ühte neist silmitsedes seda peaaegu ei näegi, aga silmanurgast pilku heites tundub see palju säravamana.
    • Tracy Chevalier, "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga", tlk Paavo Põldmäe, 2006, lk 37
  • [Adèle:] Mu sõber Nadar, kes tuli vahel meile, kui maman oli provintsis esinemas tsirkusetelgis, mis pandi püsti kuiva rohu peale - kuumadel suveöödel, kui ma temast kõige rohkem puudust tundsin, üksildasena kodu väikestes lämbetes tubades -, Nadar ütles siis mulle, et minus on täpselt sama palju armastust kui kelles tahes. "Sinu armastus on varjatud ja sa ei tohi lasta sel kibedaks muutuda," ütles ta.
    • Emma Tennant, "Adèle. Jane Eyre varjatud lugu", tlk Anne Kull, 2003, lk 23

Ükski käsi ei ava
aja lukku
langenud uksi.

  • Salme Ekbaum, "Ükshaaval", rmt: "Kivi kiljatas aknasse", 2005, lk 61
  • "Varsti saab talv läbi," tähendas Eleanor.
"Tõsi. Miks peaks armastus püsima, kui miski muu ei kesta?"
"Vaeseke," ütles Eleanor ning võttis Harryl ümbert kinni. Ta ütles, et Horatiusel oli ilus ood selle kohta. Oodi mõte seisnes selles, et armastus muutub koos aastaaegadega, ning meie ei saa sinna midagi parata.
"Aga aastaajad korduvad," lisas ta hetke pärast. "Ja seda võib ka armastus."
"Horatiusel see ei kordunud," tähendas Harry.
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 177

Kui me olimegi eksiteele viidud sugupõlv,
siis vaadake ette, et seda poleks ka teie ise.
Kui meile õpetati selgeks kaks värvi,
mis mõtet siis teil on näha asju sama kitsarinnaliselt,
vaid vaatenurka muutes.
...
Elu ei ole skeem,
mustvalge,
tunne mitte mõistuse vastand,
vaid osa sellest,
sisseelatu, mitte kätteõpitu.
"Ei elust saa üle käia nagu põllust," ütleb Pasternak.
Ei elust saa üle käia nagu põllust.

  • Helena Anhava, "*Kui me olimegi eksiteele viidud sugupõlv..." kogus "Ütlen siiski", tlk Tiiu Kokla, 2000, lk 42
  • Ma ei tunne ennast sõnades kindlalt, mis puutub kunstiteoste analüüsi või kellelegi millegi lahtiseletamist. Ma pole ka leidnud endale verbaalse keelega töötavat partnerit, kes oskaks aidata, tõlkida seda, mida ma teen, õigesti kõlavatesse lausetesse. Eks tuleb ikka ise iga kord uuesti pusida, väga huvitav on ka vaadata tagasi. Mitmed näitused ei ole teostena minu silmis kehvemaks muutunud: mõnda maali ma praegu enam ei oskaks niiviisi maalida, aga tollased mõtted ja sõnad on jäänud kaugeks või nõrgaks. Siis on see kergendus, et teksti uuendatakse, tõlgendusi kirjutatakse ümber, kõik elab ja hingab. Usun, et nii ongi õige, sest ka mina olen elus ja ehitan kogu aeg eelnenu peale uut kihistust.
  • Milline lapsik ja mõttetu nõue, soov omada omaenda inimest, keda võib usaldada, puhtisiklikult usaldada, ükskõik mis ka ei juhtuks! Pidin endale tunnistama, et selles oli uinutavat ahvatlust. Sülelaps ja kiviaja metslane elavad meis edasi, mitte ainult mõnes, mõtlesin, vaid meis kõigis, ehkki ühes rohkem, teises vähem, selles oligi oluline erinevus.
    • Karin Boye, "Kallokaiin", tlk Katrin Korv, 1985, lk 52
  • Hea tava Eesti kultuuri-ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe. Ühest küljest oluline erutab liigselt, teisest küljest - see erutus on viljatu, lihtsalt väsitab. Erakordsetes intellektuaalsetes sündmustes on midagi kohustavat, mis võib võtta hingerahu, mingi vaimne hierarhia, mida ei saa kuidagi enam ära kaotada. On parem, kui võimsad fenomenid elavad rahulikult omas mõõtmes.
    • Marju Lepajõe, "Tacitus ja teine mõõde" (2007), rmt: "Roomlaste taltsutamine", 2011, lk 411
  • Loodusearmastaja Sigridi meelest oli suurepärane mõelda oma armsale Skjærsøeni järvele Nordmarkal, mille vesi langeb alla märgade kaljuseinte vahelt "nii et vahtu pritsib üles kuusetüvedel kasvavale puuhabemele - nõnda on see tuhandeid aastaid all kaljulohus vahutanud ja keenud, ja et nüüd juhitakse vesi turbiinidesse ja sealt edasi kaablitega "läbi vaiksete haldjametsade" ja lõpuks saab sellest valgus linnades ja külades. Kui ta sellele imele mõtles, oli ta nii vapustatud kui ka ülevas meeleolus; ta läks õhtul pärast kontoritööd välja ja vaatas tänavavalgustite "valgeid pärleid vastu kuldset õhtutaevast" ja talle tundus, et "nii võib süda lõhkeda", kui mõelda, mis kõik on inimkäed teinud.

alamlehed