Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/detsember

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Teataval määral tundsin ma mrs. Rackhamile kaasa, aga mis silma torkas, see oli tema kindel veendumus, et rikkad inimesed võivad alati saada, mida tahavad, kui nad ainult raha välja laovad. Sellest piisab, et ausal töömehel, ütleme näiteks eradetektiivil, kopsu üle maksa ajada. Mõnel juhul muidugi on see veendumus õigustatud, aga rikastele inimestele kipub arusaamatuks jääma, et leidub olulisi erandeid.
    • Rex Stout, "Parimateski perekondades", tlk Ralf Toming, 1995, lk 15
  • Ja kodus nad jutustasid tõesti, mida kõike oli mustkunstnik silindrist välja tõmmanud, ja Tomáš ning Michal imestasid ja ütlesid, see pole vist küll võimalik, kuid vanaisa ütles, mispärast see võimalik ei ole, mustkunstniku silindris on olemas kõik, mis kellelgi iganes mõttes mõlgub, piisab, kui ütelda hoplaa, ja tõmbad välja teerulli, ent Tomáš ja Michal vangutasid seda kuuldes pead, kuidas see kõik silindrisse mahub, vanaisa aga naeris, kui krokodill mahub munasse ja terve õunapuu seemnesse, miks ei peaks siis teerull mahtuma silindrisse, ja Tomáš ning Michal mõtlesid, see on küll tõsi [---]. (lk 47)
    • Miloš Macourek, "Kaks ühte loodusloos ja üks kummaline silinder", rmt: "Muinasjutte", tlk Leo Metsar, 1979
  • Soomemaa, se on üks sõnna täis immeliko armo süggavust, täis Õnsaliko lauletusi ja heljumesi ühhe õige Eestlase süddames. Eesti rahvas se on üks rõmulik teadus, maggus mõtte ühhe Soomlaise rindus. Meie vaimo sisse on jubba lapsest sadik se maggus mõtte lodud, et põhja maal, seal kus virmaliste tulli ommad särravad joned mahha vahendab, et seal, kõrge kaljo kunningriik tummeda ja halleda mailma rüppes hingab, et seal meie sugguvõssa kätki paik on, kedda Kallevallaks kutsutakse, se on Soome-maa.
    • Ado Reinvald, "Soomlased", Perno Postimees nr 15—16, 1871; cit. via: August Palm, "Ado Reinwald ja August Ahlqvist. Jooni ärkamisaegsetest hõimusuhetest", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 237-245 (lk 239)

Juurtest ülespoole
sihvakas-sirge,
sisimas aga piiranguteta;
võnklen ja vooklen sinavasse.
Tunnen, kuidas päike
mu nahal kuldama lööb.
Samas tumeda õena
iseenda tüve taga
iseendana seisan,
kuid erinevalt heledast minust
neelan valgust ega
peegelda midagi tagasi.

Mind tüütab kõik, mis ees ja mis on läinud,
kus olen nüüd ja kus ma pole käinud,
see, mis mul on ja mida silmad näevad,
ma ise ja mu halli päeva pikkus,
mu elu läbematu kannatlikkus!
Ons, sõbrad, tuntud teilegi need päevad?

All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.
    
Ma tahan olla nagu tee
või nagu kivi, millel astud
või laul, mis kostab üle vee,
või lill, su rõõmuks õide lastud.

  • [Anna:] Tead ju küll, kuidas jõukad inimesed kelnerite ja ettekandjate ja muude selliste teenindustöötajatega suhtlevad? Ilma neid päriselt nägemata? Sa võid Hellerupist pärit seltskonnale serveerida terve õhtusöögi ja nende ees laual stepptantsu tantsida ja viis minutit hiljem ei suudaks nad sind teiste seast ära tunda.
  • Aga meeste elu näiski koosnevat just ootamatutest asjadest, mida kunagi ei või ette teada. Vanaema seletas, et naiste elu seisab jälle koos mitmesugustest ootamistest. Et ootad, millal suureks tüdrukuks kasvad, ja ootad leeripäeva ja siis meheleminekut ja siis ootad, et lapsed kasvaksid, ja ootad, silmad peos, meest ei tea kust koju tulemas, aga lõpuks vanas eas ei olegi enam midagi tähtsat oodata. Siis ootad sugulaste sünnipäevi, nooremate inimeste pulmi ja vanade matuseid ja kõige lõpuks omaenda surma. Muidugi, kui peaks nii juhtuma, et tervis ikka väga käest ära läheb. Ja eks ta ikka lõpuks läheb käest ära, sellest on vähesed inimesed pääsenud.
  • Üks või teine sünnib julgeks, kuid enamik julgeid inimesi on ise endid julgeks kasvatanud. Ükski omadus ei kasva harjutamisega kiiremini. Kui teataks, et julgus on alus, millele on rajatud iseloom, siis võiksid peagu kõik inimesed julgeiks kasvada.
    • Ellen Key, "Julgus", anonüümne tõlge, ajakiri Kevadik 5/1939, lk 66

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2023/detsember/14

Sõna teil
Päeva kehtib vaid.
Ütlematus meil
Piinab hingemaid.
Taluvus mis teil
Nädal kestab vaid
Murtuna kuid meil
Elab sajandeid.
Lootus teil
Üheks kuuks on vaid
Meie lootus kadunultki
Ootab õnne veel

Kas merkuur on retrograadis? küsib keegi.
Keegi vastab: Ei, aga see on midagi
üsna samasugust. Midagi üsna samasugust.
See peaks mu nimi olema.

Kui sa küsid mult, kas ma olen päriselt naine, inimene,
kooskõlaline identiteet, siis vastan Ei, aga ma olen midagi
üsna samasugust.

Kui sajatus langeb
must sõna mu pääle -
karjatan, raudhambad ihus,
hääl kinni mu sees.
Hääl kinni siis õhku ahmides lasku
kui sukelduja maailmade põhja.
Sääl pilkases pimedas,
tummas ja tumedas,
on merikarp valge ja kumav.

  • Livia Viitol, "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27
  • Mitte mingil juhul ei tohiks paista, nagu ma oleksin kirjanduspreemiast liialt erutunud, üles sulanud, ära keeranud. Uu, mmm, ooh, uuh, auhind, jaa, jaa! No ei. (lk 74)
  • Sellest peale, kui Jumal andis tõotuse mitte enam inimese pärast kõike elavat hävitada, on inimene seda ise teinud. Vennatapp ja naisemüümine kui sümbolid on saatnud seda tegevust läbi aegade ja toimivad kahjuks ka tänases maailmas. Nagu ka töö ja sahkerdamise vastandlik mentaliteet.

Ma tulin, nõrk kui olid sa
Nüüd veelgi nõrgemaks su teen
Kõik oma arm mul anna sa
Vaid sinu südant vajan ma
...
Kui vaikseks kogu maailm saab
Kui oleme vaid meie kaks
Kõik on nii selge, kõik on uus
Sa ju ei lahku, ega ju?

  • Dido Armstrong ja Rollo Armstrong, "Ära kodust lahku sa" ("Don't Leave Home", Genius Lyrics) Dido pladdilt "Life for Rent", 2003

Neiu, ära kanna rinnas
Punast lilleõit
Punane sa ise juba,
Punasel on võit.

  • Karl Eduard Sööt, "Süda kardab punast", rmt: "Valitud luuletused", 1946, lk 48 (Varem: K. E. Sööt, "Aasa õied" I, 1890.)
  • Päris nii, nagu teised viieteistaastased lapsed elavad, ei saa kindlasti, sest ma olen terve suvi ära, aga siis, kui ma olen just Eestis, ma üritan ikka elada normaalset laste elu, sest muidu ei saagi seda kätte. Aga ma ei saa öelda, et mu nagu lapsepõlv oli väga jube, et see on praegugi väga jube. See on okei, see ei ole jube, ma olen rahul sellega.

Ja sile pind, mis valitseb sonetti
ma tunnen hästi lihvimise tööd
mull' meenutab vaid baari külma letti,

kust mööda minnes vastu hilisööd
sa maitsed uhkelt ulatatud kala
ja mõtled: jäägu viimaseks see pala.

alamlehed