Õhupall

Paul Klee, "Punane õhupall" (1922)

Proosa

• "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab?"

"Mina," vastas Puhh.

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, 1977, lk 11

• Ta oli seapõie täis puhunud. Sellest sai pisike õhupall ja Papa sidus selle otsa kõvasti nööriga kinni ning andis selle Maryle ja Laurale mängimiseks. Tüdrukud said seda õhku loopida ja käte vahel teineteisele visata. Seda võis ka vastu põrandat põrgatada. Kuid seasabaga sai veel rohkem nalja kui õhupalliga.
  • Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994, lk 12-13

• Maureen taris lombaka järi, mille July oli "laste jaoks" toonud, välja, et saaks savanni silmas pidada, ja hakkas lugema. Kuid ta ei suutnud romaanile kaasa elada; kunstlik tunne, nagu viibitaks teises ajas, kohas ja elus, milles seisneski lugemise mõnu, jäi saavutamata. Ta oli teises ajas, kohas, teadvuses; see surus end talle peale ja täitis teda, nii nagu hingeõhk õhupallile kuju annab. Ta polnud enam see, kes varemalt. Ükski juturaamat ei saanud võistelda sellega, mida ta, nagu ta aru sai, ei teadnud, poleks osanud ette kujutada ega kujutlusvõime varal avastada.
  • Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, 2010, lk 32

Luule

Kuskil ei kohta kurbust.
Käin, õnn nagu õhupall
väikese sprme otsas,
teadvuse tänaval
täis tolmu ja trükitähti.

• Doris Kareva, "Ajast aetud" 3 kogus "Maailma asemel" (LR 9/1992), lk 31