Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
"Ta on hea ja üllas inimene. Ent süvenenud oma suurtesse ülesannetesse, unustab ta kahjuks väikeste inimeste tunded ja soovid. Sellepärast on lihtsurelikule parem tema teelt kõrvale hoida, muidu võib ta tema ära tallata."
Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto, (1981), lk 407
Loomulikult, meie siin elame maal, kus tuleb pidevalt ennast õigustada, tõestada, võistelda oma kehtivuse eest, iga kontrolör ja bürokraat tunneb vajadust ennast kehtestada teiste kulul, üha vähem osatakse kehtida iseenesest, oma ülesannet täites, ikka peab see toimuma mingi võitlusena, otsekui oleks eluõigustus ja enesekehtestus mingi defitsiitne kraam, mida kõigile ei jagu ja siis peab seda mingite nippidega teistelt üle lööma.
Meie teadvus on loodud lahendamatuid ülesandeid eitama. Kui on ülesanne, siis on ka lahendus. Ainult matemaatikud tunnevad päästvat vormelit, et etteantud tingimustel pole ülesandel lahendust. Kuid kui ei ole lahendust, oleks hea vähemalt näha probleemi ennast, läheneda sellele tagant ringiga, eestpoolt, külgedelt, ülalt, alt. Ah et selline ta siis on. Lahendamatu. Selliseid asju on palju - pärispatt; pääsemine; lunastus; miks Jumal, kui ta olemas on, lõi kurjuse; ja kui Teda pole, mis on siis elu mõte... (lk 215)