Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.
"Ta on hea ja üllas inimene. Ent süvenenud oma suurtesse ülesannetesse, unustab ta kahjuks väikeste inimeste tunded ja soovid. Sellepärast on lihtsurelikule parem tema teelt kõrvale hoida, muidu võib ta tema ära tallata."
[Professor:] Sellise ülesande lahendamine, mille puhul on kindlalt teada, et vastus on olemas, on kui matk silme ees kõrguva mäe tippu mööda giidi poolt kättenäidatud radu. Matemaatika tõde aga peitub kohas, mida keegi ei tea, kusagil olematu tee lõpus. See ei pruugi alati olla mäe tipus. See võib olla kaljupinda lõhestavas praos või hoopis kusagil oru põhjas.
Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 34
"Bingli-bingli-biip!"
"Jumalad halastagu, mis siis nüüd on?" ägas Vimes.
"Kaheksa peale lõunat. Ee... napp pääsemine mõrvamisest klatšia spiooni poolt?"
Vimes tardus hetkeks. "Kus?" küsis ta metsikult ringi vaadates.
"Pruulija tänava ja Laia tee nurgal," teatas tasane hääl leelutaval toonil.
"Aga mina pole ju seal!"
"Mis mõtet siis kohtumistel üldse on? Mis mõttega ma pingutan? Sa ise ütlesid mulle, et tahad teada, mida sa peaksid..."
"No kuule, keegi ei korralda oma mõrvariga kohtumist!"
Deemon jäi silmapilguks vait, siis aga küsis:
"Kas sa tahad öelda, et see peaks olema hoopis ülesannete nimekirjas?"
Tema hääl värises.
"Et siis umbes: "Tänased tegemised: suremine"?" (lk 200-201)
Nad libisesid luitejalamile ja peatusid, Vimes peal ja klatšialane tema all oigamas.
Loomulikult, meie siin elame maal, kus tuleb pidevalt ennast õigustada, tõestada, võistelda oma kehtivuse eest, iga kontrolör ja bürokraat tunneb vajadust ennast kehtestada teiste kulul, üha vähem osatakse kehtida iseenesest, oma ülesannet täites, ikka peab see toimuma mingi võitlusena, otsekui oleks eluõigustus ja enesekehtestus mingi defitsiitne kraam, mida kõigile ei jagu ja siis peab seda mingite nippidega teistelt üle lööma.
Meie teadvus on loodud lahendamatuid ülesandeid eitama. Kui on ülesanne, siis on ka lahendus. Ainult matemaatikud tunnevad päästvat vormelit, et etteantud tingimustel pole ülesandel lahendust. Kuid kui ei ole lahendust, oleks hea vähemalt näha probleemi ennast, läheneda sellele tagant ringiga, eestpoolt, külgedelt, ülalt, alt. Ah et selline ta siis on. Lahendamatu. Selliseid asju on palju - pärispatt; pääsemine; lunastus; miks Jumal, kui ta olemas on, lõi kurjuse; ja kui Teda pole, mis on siis elu mõte...
