Aknalaud

LuuleRedigeeri

kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua
koorunud värvipragudesse kinni
ta tirib ta tirib ta tirib seda
minema aga ilmselt jääb igaveseks seda ära
tirima
ta on lõpuks aru saanud mis asi on tühjus
see ongi see kui sa aegade lõpuni tirid
end välja mingist praost ja tead
et ilmselt ei saa sa sealt kunagi minema

  • Joanna Ellmann, "*kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 9