Alice Munro

Kanada romaanikirjanik

Alice Ann Munro (neiuna Laidlaw; sündinud 10. juulil 1931) on ingliskeelne Kanada kirjanik, 2013. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Eesti keeles on ilmunud tema novellikogud "Kallis elu" (Dear life, 2012) ja "Kerjustüdruk" (The beggar maid, 1978).

Alice Munro.jpg


KerjustüdrukRedigeeri

Alice Munro, "Kerjustüdruk". Tõlkinud Ilme Rääk, Koolibri 2014

Kuninglikud keretäiedRedigeeri

  • Kuninglik keretäis. Seda Flo lubas. Sa saad ühe kuningliku keretäie.
Sõna "kuninglik" viivitas Flo keelel, enne kui üleni välja tuli. Rose pidi saama asju ette kujutada, neid absurdini viia, mis oli tugevam kui vajadus hoiduda jamadest, ja selle asemel, et ähvardust tõsiselt võtta, vaevas ta oma pead küsimusega: mismoodi saab üks keretäis kuninglik olla? Vaimusilmas nägi ta puudega palistatud avenüüd, väärikaid pealtvaatajaid hulgakesi seismas, valgeid hobuseid ja mustanahalisi orje. Keegi põlvitas, ja verd voolas punaste viirgudena. Ühtaegu metsik ja suurejooneline sündmus. Päriselus nad seesuguse väärikuseni ei küündinud, ja ainult Flo püüdis omistada neile seikadele õilist paratamatust ja kurbust. (lk 7, algus)
  • Aeg-ajalt murdsid mõned sõnad välja ja jäid mõttetuma õhku rippuma. Kui ta aru sai, et sõnad olid välja lipsanud, järgnes kiire jälgi segav köhimine, neelatus ning valvas, ebaharilik vaikus.
"Makaronid, pipravorst, Botticelli, oad..."
Mida see võis tähendada? Rose kordas selliseid asju tavaliselt endamisi. Isalt ei saanud ta kunagi küsida. Isik, kes neid sõnu lausus ja tema isa - need ei olnud üks ja seesama, kuigi võtsid näiliselt enda alla sama ruumi. (lk 10)
  • Flo oli raha kokku hoidnud ja lasknud kempsu sisse ehitada, aga seda ei olnud kuhugi mujale panna kui köögi nurka. Uks ei käinud hästi kinni ja seinteks olid paljad saepuruplaadid. Tulemuseks oli, et isegi tualettpaberist tüki rebimine ja reie nihutamine olid kuuldavad neile, kes köögis tööd tegid, juttu ajasid või sõid. Nad kõik olid tuttavad üksteise alumise poole häältega, mitte ainult lärmakamatel hetkedel vaid ka salajasemate ohete ja korinate ja avalduste ja ilmingutega. Ja nad olid kõik ülimalt kombekad. Niisiis ei paistnud keegi kuulvat ega kuulavat ega tehtud mingeid vihjeid. Inimest, kes kempsus hääli tegi, ei seostatud tollega, kes sealt välja astus. (lk 10-11)
  • Nad elasid vaeste linnaosas. Oli Hanratty ja Lääne-Hanratty, ning nende vahel voolas jõgi. See oli Lääne-Hanratty. Hanratty rahva seas olid esindatud ühiskonnakihid alates arstidest, hambaarstidest ja juristidest ning lõpetades valukoja ja tehase töölistega ja voorimeestega. Lääne-Hanrattys algas see valukoja ja tehase töölistega ning lõppes salaviinamüüjate, prostituutide ja äpardunud varaste suurte eluraskustes peredega. Rose paigutas nende pere mõttes kaksiratsi jõe kohale, nii et see ei kuulunud justkui kummalegi poolele, aga see polnud tõsi. Lääne-Hanrattys oli nende pood ja sealsamas, peatänava laialivalguvas otsas elasid ka nad ise. (lk 11)
  • Rose’i iseloom kasvas nagu teravalehine ananass, aeglaselt, salaja kogunes kihiti jäika uhkust ja skeptitsismi, nii et mõndagi oli üllatuseks talle eneselegi. (lk 12)
  • Rose on alati mõrvade ja mõrvarite üle pead murdnud. Kas tegu peab lõpuks ära tehtama osalt efekti pärast, et tõestada oma publikule - kes ei saa tegu üles anda, vaid üksnes registreerida et niisugune asi saab juhtuda, et ei ole midagi, mis ei saaks juhtuda, et ka kõige jubedam veidrus leiab õigustuse, et leiduvad sellele vastavad tunded? (lk 24-25)
  • Rose’i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose’i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.
"Tuhajuhanid," ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud. (lk 28-29)

PrivileegRedigeeri

  • Rose arvas, et seda, kuidas koolis asjad seatud olid, ei saanud muuta, et seal valitsevad reeglid olid erinevad neist, millest Flo suutis aru saada, sealne julmus määramatu. Õiglust ja puhtusearmastust nägi ta nüüd vaid oma primitiivsest eluperioodist pärit süütute mõistetena. Ta kogus oma esimest kapitäit asju, millest ta iial rääkida ei saanud. (lk 33)
  • Ta oli seadnud lati sellisele kõrgusele, et igaüks, kes sinna kooli tuli, õpetati lugema ja kirjutama ja lihtsaid arvutustehteid tegema. Trepikäsipuud löödi paigast, pingid kangutati põranda küljest lahti, ahi ajas suitsu sisse ja torusid hoidis koos traat, ei olnud raamatuid, mida laenutada, ega maakaarte, kunagi ei jätkunud kriiti, isegi mõõdupuu oli räpane ja ühest otsast lõhki. Tülitsemine ja seks ja näppamised olid asjad, mida oluliseks peeti. Aga ikkagi. Esitleti fakte ja tabeleid. Kogu selle segaduse, ebamugavuse ja võimatu olukorra kiuste ei katkenud tundides teatud tavapäraste tegevuste ahel, nagu ohvriand. Mõni õppis õigesti kirjutama. (lk 39)
  • Ta mängitses, edvistas, nagu teevad kõik temavanused tüdrukud. Nad proovivad oma võlusid kõigi ja kõige peal, olgu need kassid või koerad või omaenese peegelpilt. (lk 42-43)
  • Mida armastusega peale hakata, kui see on jõudnud niikaugele, sellise jõuetuse ja lootusetuse ja hullumeelse keskendumiseni? Miski peab selle puruks lööma. (lk 44)

Pool greipiRedigeeri

  • Rose tõi igal õhtul hunniku raamatuid koju. Ladina keel, algebra, vana- ja keskaeg, prantsuse keel, geograafia. "Veneetsia kaupmees", "Kahe linna lugu", "Lühemad poeemid", "Macbeth". Flo näitas nende vastu üles vaenulikkust, nagu kõigi raamatute vastu. Vaenulikkus näis kasvavat koos raamatu kaalu ja suurusega, köite tumeduse ja süngusega ning pealkirjas sisalduvate sõnade pikkuse ja keerulisusega. "Lühemad poeemid" ajasid ta marru, sest kui ta selle avas, leidis ta sealt poeemi, mis oli viis lehekülge pikk. (lk 56)
  • Flo oli isa ettekujutus sellest, milline üks naine peab olema. Rose teadis seda ja sageli isa tõepoolest ütleski seda. Naine peab olema energiline, praktiline, tark tegija ja säästja; ta peab olema kaval, hea kaupleja ja kamandaja ja inimeste silmakirjalikkusest läbi nägema. Samal ajal peaks ta olema naiivse mõtteviisiga, lapselik, suhtuma üleolevalt maakaartidesse, pikkadesse sõnadesse ja kõigesse, mis on raamatuis, olema tulvil võluvaid sassiläinud mõisteid, eelarvamusi, rahvalikke uskumusi. (lk 57)
  • Horse Nicholson oli ettevõtjana hulga raha kokku ajanud ning oma äri jätnud ja poliitikasse läinud. Ta oli pidanud kõne, kus oli öelnud, et neil on tundidesse tarvis palju rohkem jumalat ja palju vähem prantsuse keelt. (lk 67)

KerjustüdrukRedigeeri

  • Kõige paremini õnnestus dr Henshawe' ja Flo majadel Rose’i meelest teineteise häbistamine. Dr Henshawe' võluvates tubades saatis Rose’i alati terav teadmine kodust, seedimatu klomp, ja pärast kodus paljastas tema mujal kohanenud korrameel nii piinlikult nukra vaesuse inimeste juures, kes end ise vaeseks ei pidanud. Vaesus ei olnud mitte üksnes viletsus, nagu näis arvavat dr Henshawe, see ei olnud pelgalt puudus. See tähendas koledate torulampide soetamist ja nende üle uhke olemist. See tähendas pidevat rahast rääkimist ja õelat arutamist, milliseid uusi asju keegi oli ostnud ja kas nende eest oli makstud. (lk 83)
  • Billy Pope töötas Tyde’i lihakarnis. Kõige sagedamini rääkis ta ühest immigrandist, belglasest, kes oli sinna tööle tulnud ja käis Billy Pope’ile närvidele nahaalse prantsuskeelsete laulude laulmise ja naiivsete juttudega sellel maal hakkama saamisest ja omaenese lihakarni ostmisest.
"Ära sa mõtle, et sa võid siia tulla ja igasugu asju plaanitseda," ütles Billy Pope uustulnukale. "Sina töötad siin meie juures, ja ära kujuta ette, et kunagi hakkame meie sinu juures töötama." See pani tal suu lukku, ütles Billy Pope. (lk 84)
  • Rose’ile näis, et seal istus neli või viis samasugust kühmus ja emalikku tüüpi tüdrukut nagu too, kes ta kõrval oli, ja mitu särasilmset enesega rahulolevat lapseliku välimusega poissi. Paistis olevat reegel, et stipendiumi saanud tüdrukud nägid välja umbes nelikümmend ja poisid kaksteist. (lk 86)
  • Vaimusilmas nägi ta end sööklas töötamas. Tema kuju, mis oli juba isegi piisavalt lai, laiendas veelgi roheline puuvillane vormiriietus, nägu oli punane, juuksed kuuma käes salkus. Tõstmas hautist ja praekana ette neile, kel vähem tarkust ja rohkem vahendeid. Ümbritsetud kuumadest lettidest, vormiriietusest, sündsast raskest tööst, mida keegi ei pea häbenema, avalikult teatavaks tehtud arukusest ja vaesusest. Poisid tulevad sellest välja, raskustega. Tüdrukutele on see saatuslik. Tüdrukute juures ei ole vaesus võluv muidu kui koos armsa litsakuse, rumalusega. Arukus ei ole võluv muidu kui mõningase elegantsi, taseme tunnustega. Kas see oli tõsi ja kas oli ta piisavalt rumal, et hoolida? Oli küll, ja ta oli. (lk 87)
  • Kolledži hooned ei olnud üldse vanad, aga olid ehitatud nii, et paistsid vanad. Need olid ehitatud kivist. Kunstide hoonel oli torn ja raamatukogul olid tiibaknad, mis võisid olla kavandatud laskeavadena. Need hooned ja raamatud raamatukogus pakkusid Rose’ile kõige enam rõõmu. Elu, mis seda tavaliselt täitis ja mis oli nüüd välja valgunud, koondus jalgpalliväljaku ümber, tuues kuuldavale seesuguseid hääli, mis näisid Rose’ile kohatud ja häirivad. Ergutushüüded ja laulud olid idiootlikud, kui jäid sõnu kuulama. Miks oli neil tarvis ehitada nii väärikaid hooneid, kui nad kavatsesid laulda selliseid laule? (lk 88)
  • Ta ei saanud Patrickule ära öelda. Ta ei suutnud seda teha. Asi polnud mitte suures hulgas rahas, vaid suures armastuses, mida ta ei saanud ignoreerida, ta arvas, et tal on mehest kahju, et peab ta välja aitama. Too oleks nagu rahva hulgas tema juurde tulnud, kandes tohutu suurt, lihtsat, silmipimestavat eset - võib-olla hiiglaslikku puhtast hõbedast muna, midagi tarbetut ja ränkrasket - ja pakkus seda talle, tegelikult surus seda talle kätte, paludes tal võtta osa raskusest enda kanda. Kui ta selle tagasi lükkaks, kuidas mees seda taluks? Aga selgitusest oli midagi väljajäänud. Sellest oli väljajäänud tema enda isu, ja mitte jõukuse, vaid imetluse järele. Selle suurus, raskus ja sära, mille Patrick väitis olevat armastus (ja Rose ei kahelnud temas), pidi talle muljet avaldama, isegi kui ta polnud seda kunagi palunud. (lk 94)
  • Söögitoa merepoolne sein koosnes üleni akendest, kaardudes lauge eendina väljapoole - paksust kaardus klaasist läbi vaadates oli tunne, nagu vaataksid läbi pudelipõhja. Ka puhvetkapil oli kaarjas läikiv kõht, ja see paistis suur nagu laev. Suurus, ja eriti paksus oli kõikjal märkimisväärne. Käterätikute ja vaipade ning nugade ja kahvlite käepidemete, ja vaikimiste raskus. Oli kohutav hulk luksust ja ebamugavust. Pärast umbes ühte seal veedetud päeva oli Rose nii ebalev, et tundis kätes ja jalgades nõrkust. (lk 101)
  • Kui ta teda paremini tundma õppis - või õigemini, oli teda kauem vaadelnud, teda tundma õppida oli võimatu -, sai ta aru, et Patricku ema ei sallinud vestluses midagi, mis oli kujuteldav, oletuslik, abstraktne. Loomulikult ei meeldinud talle ka Rose’i lobe jutt. Igasugune huvi millegi enama kui faktide vastu, mis on seotud kõnealuse teemaga toit, ilm, kutsed, mööbel, teenijad - paistis talle räpane, kasvatamatu ja ohtlik. Võis vabalt öelda "Täna on soe ilm," aga mitte: "Selle ilmaga meenub mulle, kuidas me ..." Ta vihkas seda, kui inimesed midagi meenutasid. (lk 102)
  • Ta sai aru, et mees püüab talle suursugusemat tausta luua, võib-olla midagi niisugust nagu ta vaestel sõpradel siin-seal mõni raamat, teekandik ja nõelutud laudlina, viledaks kulunud hea maitse, uhked, väsinud, haritud inimesed. Milline argpüks Patrick küll on, mõtles ta vihaselt, aga ta teadis, et argpüks oli hoopis tema ise, kui ei osanud end oma inimeste seas, oma köögis, kõige selle keskel vabalt tunda. Aastate pärast õppis ta seda ära kasutama, oli võimeline arukaid inimesi lõunasöögilauas lõbustama või kohutama mõne seigaga oma lapsepõlvekodust. Tol hetkel oli ta aga segaduses ja õnnetu. (lk 106)
  • "Ma ei taha abielluda," ütles Rose, hoides tagasi julma Ma ei taha sinuga abielluda.
"Millal sa sellele otsusele jõudsid?"
"Ammu. Täna hommikul." (lk 109)
  • Nad ei saanud lahku minna enne, kui oli polnud tehtud piisavalt kahju, enne kui nende lahutamiseks polnud tehtud peaaegu surmavat kahju. Ja mitte enne, kui Rose oli leidnud tööd ja hakanud end ise ülal pidama, nii et võib-olla oli põhjus lõppude lõpuks väga tavaline. (lk 115)

VallatusRedigeeri

  • Talle näis, et kogu selle aja, mil nad Patrickuga olid elutubades istunud, külas olles või külalisi vastu võttes, elasid tõeliselt targad ja vaimukad inimesed, kel oli õigus neid põlata, oma ebatavalist elu ja pidasid oma ebatavalisi pidusid kuskil mujal. Nüüd avanes neil võimalus nende inimestega koos olla, aga tal kõhus keeras ja käed higistasid. (lk 119)
  • Ta oli sünnitusest ikka veel oimetu. Kui ta silmad sulges, nägi ta varjutust, suurt musta kera, tulerõngas ümber. See oli lapse pea, ümbritsetud valuringiga, hetk enne väljapressimist. (lk 120)
  • Rose püüdis üle raamatunurga kinni Jocelyni pilgu.
"Ma loodan, et sa ikka poleerid pliidinuppe," ütles ta vaikselt.
"Muidugi poleerin," ütles Jocelyn.
"Kas sa poleerid neid iga päev ?"
"Varem poleerisin kaks korda päevas, aga nüüd väikese lapse kõrvalt ei kujuta ette, kuidas ma sellega toime tulen.
"Kas sa kasutad seda spetsiaalset pliidinupu-poleerimisvahendit?"
"Muidugi kasutan. Ja ma kasutan neid spetsiaalseid pliidinupupoleerimislappe, mida müüakse spetsiaalses pakendis."
"Siis on hästi. Mõned ei tee seda." (lk 121)
  • "Siis kohtusin ma Cliffordiga," ütles ta. "Kui ma nägin, mida kujutab endast tõeline talent, siis teadsin, et tõenäoliselt mängin ma vaid lolli, kui püüan kirjutada, ja et parem oleks mul mehe eest hoolitseda, või mis iganes see on, mis ma temaga teen. Ta on tõeliselt andekas. Mõnikord on ta täiesti skandaalne tüüp. Talle antakse andeks, sest ta on tõesti andekas."
"Mina arvan, et see on romantiline suhtumine," lausus Rose veendunult ja kadedalt. "Et andekad inimesed peaksid karistuseta pääsema.
"Arvad sa? Aga suured kunstnikud on ju alati pääsenud."
"Mitte naised."
"Aga naised ei ole tavaliselt suured kunstnikud, mitte samamoodi."
Sellised olid enamiku tolle aja haritud, mõtlevate, isegi ebakonventsionaalsete või radikaalsete poliitiliste vaadetega noorte naiste seisukohad. Üks põhjus, miks Rose neid ei jaganud, oli see, et ta ei olnud saanud head haridust. (lk 124-125)
  • Väike kiilaspäine mees nimega Cyril oli end tualeti ukse taha valvesse sättinud ja musitas iga tüdrukut, kes sealt välja tuli, öeldes: "Tere tulemast, kullake, nii tore, et tulla said, nii tore, et jälle lähed."
"Cyril on kohutav," ütles naiskirjanik. "Cyril arvab, et ta peab püüdma käituda nagu luuletaja. Ta ei oska välja mõelda muud, kui kempsu ukse taga seista ja inimesi ärritada. Arvab, et on skandaalne."
"Kas ta on luuletaja?"
Inglise kirjanduse lektor ütles: "Ta rääkis mulle, et oli kõik oma luuletused ära põletanud."
"Kui sütitav," ütles Rose. Ta oli nende sõnade pärast iseendast vaimustuses, ja teistest samuti, sest nad naersid. (lk 128)
  • Elutoas olid tõenäoliselt vestlusteemaks indiaanlased. Nüüd oli Patrick jutujärje enda kätte võtnud.
"Võtke nad ära, seletas Patrick. "Võtke nad oma vanematelt ära, niipea kui nad on sündinud, ja pange nad kultuursesse keskkonda ja harige neid ja neist saavad varsti samasugused tublid inimesed nagu valged."
Kahtlemata arvas ta, et väljendab liberaalseid vaateid. Kui see oli nende meelest hämmastav, siis pidanuks nad laskma tal rääkida Rosenbergide hukkamisest või Alger Hissi kohtuprotsessist või tuumakatsetuste vajalikkusest.
Keegi tüdrukutest tähendas leebelt: "Noh, aga neil on ju oma kultuur."
"Nende kultuur on omadega läbi," ütles Patrick. "Kaputt." (lk 129)
  • Jocelyn võttis juustunoa ja viibutas sellega Cliffordi poole.
"Sa vaata ette. Sul pole aknet ega kõnepuuet. Oled okseleajavalt ilus. Ja andekas. Ja õnneseen."
"Mul on peaaegu ületamatuid probleeme täiskasvanud mehe rolli sisseelamisega," ütles Clifford peenutsevalt. "Psühhiaater ütleb nii."
"Ma ei usu sind. Psühhiaatrid ei räägi kunagi millestki peaaegu ülepääsmatust. Ja nad ei kasuta sellist kõnepruuki. Ja nad ei tee selliseid järeldusi. Ma ei usu sind, Clifford."
"Noh, ma tegelikult mingi psühhiaatri juures ei käigi. Käin Yonge’i tänaval pornofilme vaatamas." (lk 153)
  • Kannatus. Mis see oli? See oli kõik ilmaaegu, sellest polnud midagi kasu. Läbinisti häbitu hingevalu. Mahatallatud uhkus ja väljanaerdud unistus. Nagu oleks ta võtnud haamri ja oma suure varba meelega lömastanud. Nii mõtleb ta mõnikord. Teinekord mõtleb ta aga, et see oli vajalik, sellest algasid untsuminekud ja muutused, sai alguse see, kus ta on praegu, selle asemel, et olla Patricku majas. Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära. (lk 155)

SaatusRedigeeri

  • Vaatamata ohtudele tundus rongide kulg talle alati turvalise ja kindlana. Lennukid seevastu võisid iga hetk jahmuda sellest, mida nad tegemas olid, ning söösta ainsagi protestihääleta läbi õhu maa poole. (lk 164)
  • Õpetajad ütlesid Rose’ile, et majaomanik oli esiku termostaadi kokkuhoiu eesmärgil ära sättinud ega olnud varem kunagi protestidele järele andnud. Rose tundis uhkust, tundis end raevuka slummiemana, kes oli kriisanud ja sõimelnud ja oma lapse nimel asja võiduka lõpuni viinud. Ta unustas, et slummiemad on harva raevukad, sest on liiga väsinud ja segadusse aetud. Keskklassi enesekindlus ja usk õigluse võidusse - need oli andnud talle söakuse ja sellise võimuka ründestiili; hoopis see oli majaomanikule hirmu peale ajanud. (lk 171)
  • Vaesed ja värvikad ränduri lapsepõlveaastad lapsi eriti ei vaimusta, kuigi nad hiljem väidavad neid hindavat, mis tahes põhjustel. (lk 179)

Simoni õnnRedigeeri

  • Mehel oli ebamäärane Euroopa aktsent, prantsuspärane, oletas Rose, kuigi ta aktsente hästi ei eristanud. Tal oli kujunenud arvamus, kuigi teadis selle olevat alusetu, et niisugused aktsendid viitavad rikkamale ja mitmekülgsemale maskuliinsusele kui see, mida võis leida Põhja-Ameerikas ja paikades nagu Hanratty, kus tema oli üles kasvanud. Need aktsendid tõotasid maskuliinsust, mis on vürtsitatud kannatuse, õrnuse ja salakavalusega. (lk 185)
  • Simon rääkis, et oli Lyonist saadetud Provence'i mägedes asuvasse tallu tööle. Seal elasid ja tegid inimesed talutööd enam-vähem samamoodi nagu keskajal. Nad ei osanud prantsuse keeles lugeda ega kirjutada ega rääkida. Kui nad haigestusid, siis jäid nad ootama kas paranemist või surma. Arsti polnud nad iialgi näinud, kuigi korra aastas käis loomaarst lehmi üle vaatamas. Simon oli hanguga jalga torganud, haav läks mädanema ja lõi palaviku üles ning ta nägi kurja vaeva, et veenda neid kutsuma loomaarsti, kes elas tookord naaberkülas. Viimaks nad siiski kutsusid, loomaarst tuli ja tegi Simonile pika hobusesüstlaga süsti ning Simon paranes. Talus oldi imestunud ja neile tegi koguni nalja, et inimelu päästmiseks võidi sedamoodi vaeva näha. (lk 193)
  • Ta istus leti ääres ja silmitses tavalisi asju, mis kohvikulettide taga on - kohvikanne ja erksavärvilisi, ilmselt seismajäänud sidruni- ja vaarikakoogi tükke, paksust klaasist pokaale, milles serveeritakse jäätist või tarretist. Just need pokaalid andsid märku tema muutunud seisundist. Ta oleks valetanud, kui oleks öelnud, et need pokaalid olid tema meelest kaunikujulised või kõnekad. Ta sai vaid öelda, et nägi neid viisil, mismoodi neid ei saaks näha keegi, kes on läbi tegemas ükskõik millist armastuse faasi. Ta tajus nende kolmemõõtmelisust nagu paraneja ja tänulikkus vajus mõnusa raskusena tema ajju ja jalgadesse. Siis tõdes ta, et oli astunud sellesse kohvikusse, ilma et talle oleks korrakski meenunud Simon, näis, et maailm oli lakanud olemast lava, kus nad kohtuda võiksid, ja saanud taas endiseks. (lk 202)

VeerimineRedigeeri

  • Üks vana naine, krimpsus ja must nagu rosin, kolm juuksetutti nagu võililleehmed pealael püsti, istus mähkmetesse kängitsetult oma voodis ja lasi kuuldavale valje katkendlikke häälitsusi.
"Tere päevast," ütles põetaja talle. "Täna hakkame veerima. Õues on ilus ilm." Ta kummardus vanamemme kõrva juurde. "Kas sa tead, kuidas 'ilm' kirjutatakse?"
Põetaja igemed paljastusid, kui ta naeratas, ja ta naeratas pidevalt; tema ülevoolav rõõmsameelsus meenutas nõrgamõistuslikkust.
"Ilm," ütles vana naine. Suurest pingutusest sõna välja hääldada kallutas ta end ähkides ettepoole. Rose’i meelest oli naisel tekkinud vajadus potile minna. "I-L-M."
Siis tuli talle meelde.
"Ilma. I-L-M-A."
Nõndaviisi.
"Öelge nüüd teie talle midagi," ütles põetaja Rose’ile.
Sõnad, mis Rose’ile tol hetkel meenusid, olid kõik ebasündsad või muul moel ebasobivad. (lk 215)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel