Annie Saumont

Annie Saumont (16. märts 1927 - 31. jaanuar 2017) oli prantsuse kirjanik ja tõlkija.

Aeg elada ja teisi jutte

Annie Saumont, "Aeg elada ja teisi jutte", tlk Maria Esko, LR 33-35, 2018

• Olin pisut pettunud, ootasin kingitust, mõnda meenet raamatut või iluasjakest. Tean, kuidas see kõik käib, olen oma karjääri jooksul paar-kolm korda ennast kingiraha koguma pakkunud, kui mõni õpetaja on töölt lahkunud. Kõigepealt toimub eelküsitlus mida kinkida mis te arvate, soojendusalus köögikombain Parkeri sulepea sünonüümisõnastik portfell oonüksist tuhatoos mõni litograafia Pierbé sall, ja valik olenes nii saaja oletatavatest eelistustest kui ka sellest, kui suure summa kokkusaamisele võis loota. Iga kord kui selle ülesande enda peale võtsin, teadsin, et sõpru sellega ei leia. Leiad end hoopis delikaatsest olukorrast, arvamust tuleb avaldada ettevaatlikult, pakkuda välja summasid panustamiseks, ühed kardavad liiga heldena paista ja teised ihnuskoi muljet jätta. Targem on kingitusi mitte teha. (lk 6, "Veel üks kohv palun")
• Pärastlõunal viimased õnnitlused õpetajate toas, käed mida suruda - kuivad niisked soojad jääkülmad tugevad ebalevad - pilgud millele vastata - kadedad pahurad uudishimulikud heatahtlikud pilkavad hajevil varglikud haletsevad, aitähid mida öelda vastuseks kõikidele ma-ikka-loodan-et’idele - Mida on nii väga loota üksikul ilma lasteta naisterahval, kes enam millestki ei vaimustu?

Keda enam miski ei huvita. Vahest ainult kudumine. (lk 7, "Veel üks kohv palun")

• Sa olid kaksteist aastat vana. Sulle ei meeldinud ennast pesta. Ema tõstis su juuksed üles, tõmbas pluusikaeluse alla. Vedas näpuga mööda puhta ja halli piiri. Jättis su šokolaadist ilma.

Ei. Ma liialdan. Tol ajal polnudki šokolaadi. Õhtuooteks saadud šokolaad on nende laste lugudes, kes sõjast midagi ei tea. (lk 12, "Seife aus Paris")

• Ja et õpetaja ütles vahel asju, mis tundusid sulle imelikud. Tal oli tavaks öelda, Radio-Paris valetab.

Veel ütles ta ühel hommikul klassipäevikut avades, Teie klassiõde Louise Coheni täna ei ole, homme ta ka ei tule. Ta lisas pärast vaikust, Lapsed, ärge teda unustage.

Tol päeval olid sa õhtusöögilauas mossis. Su ema imestas selle morni ilme üle, sa rääkisid ja ka onu Jean kuulas, kuidas Louise - klassiõde, kellest oli ühtäkki saanud su parim sõbranna - oli sulle head aega ütlemata koolist ära läinud. Maryse vastas kiiresti, et küllap läks ta maale vanaema juurde. Onu Jean vaatas, kuidas sa tindiplekilise taskurätiga silmi pühkisid ja lisas rahulikult, Sooja lehmapiima jooma ja värsket õhku hingama.

Üsna pea läks maale Anne-Lise Frankel. Ja seejärel Sarah Blumenthal. (lk 14-15, "Seife aus Paris")

• Kodus otsustas Munkal ühel õhtul hakata pärima, Miks isa enam pole? Naine vastas, Suu kinni, ta ütles, et see mida inimesed räägivad pole lapse kõrvadele mõeldud, ta rääkis vaevalt sosistades.

Kui seal kaugel maal olid asjad kehvasti, siis õiendasid emad kõva häälega, isegi täitsa vihaselt karjusid ja tampisid hirssi ja nii saidki lapsed aru. Siinkandis on sellised jutud mis on lastele mõeldud (granaatõunamorss mudelveoautod) ja sellised mis neisse ei puutu (omi asju ajama läinud mehed ja nende abikaasad, kes halisedes kodus istuvad). (lk 20, "Nõiasõnad")

• Ta ajas oma asja oskuslikult nii, et meist emotsioon kätte saada ja me tema käte vahele langeks. Piltlikult ma mõtlen. Päriselt oleks valvuri ja raamatukogu juhataja nähes olnud päris ohtlik tema käte vahele langeda. See oleks kaasa toonud eriväljaõppega kappide sekkumise ja edasi distsiplinaarkaristused. Sest kui vanglas kaks keha omavahel kokku puutuvad, siis mõeldakse esimese asjana, et üks on võtnud nõuks teisele läbiotsimisel märkamata jäänud puss sisse lüüa. (lk 75, "Külastus")
• Ta hakkab kartuleid koorima.

Ah mis, neid polegi ju vaja. Mitte kõrvitsasupi jaoks. Või siis ainult paar suuremat, et leem paksem saaks. Kõrvits on oranžikaspunane. Küll see tuleb hea küll see tuleb ilus. Ja-jaa, ilus nagu päikeseloojang.

Viilutada ja koor eemaldada. Seemnetest puhastada. Diego hakkab ju jonnima, kui mõni seeme tema piimahammaste vahele satub. (lk 80, "Supp")

• Vanaproua rääkis, et vaadake mõnel vaesel kadunukesel pole siin kandis enam ühtki sugulast, nende viimse puhkepaiga eest hoolitsemine on vähim, mida nende heaks teha saab. Ta lisas, et ka tema enda abikaasa puhkab seal kodu lähedal - vat-vat seal tagapool me maja ongi - ja kui mees suri, siis öeldi mesilastele, Abheilos abès cambia dé mestré, vat nii sai neile öeldud ja mesilased meisterdasid oma mett muudkui edasi. (lk 110-111, "Ta kirjutas", oksitaanikeelne lause tähendab: Mesilased, teil on uus peremees.)