Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja toimetaja pikali löönud ning teda siis jalgadega kõhtu peksnud, toimetaja aga valu pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud. (lk 393)
Isa arutleb edasi. Ta peab kirjutama ühe "ablitsistliku purtikli", nagu ta meie mänglevas keeles tarvitas. Meelde on jäänud arutluse sisu: igal, ka üsna keskpärasel luuletajal, on vähemalt üks tõeliselt hea luuletus, ja seda tuleb hinnata ja selle eest võib teda luuletajaks pidada. Mina võtaksin selle nii kokku, et isa küll tundis ja tunnustas tippe, aga "lubas" luules olla ka väiksematel vendadel, sest suure tähe kirkus saab selgeks just teiste taustal.
... meil on esile kerkinud terve põlvkondautoreid, kelle kohta pole kuskilt lugeda asjalikku ülevaateartiklit. /---/ Eesti lugeja võib mõistagi otsida abi ka Vikipeediast, aga see on vabatahtlike tööl põhinev nähtus. On suur vahe, kas artikli on kirjutanud lihtsalt entusiast või kirjanikuloomingu uurija, kellel on teadmisi konteksti ja terminoloogia kohta ning kriitilist meelt valiku ja otsuste tegemisel. Vikipeedias on koguni eesti kirjanike tutvustusi, mille on kirjutanud artikli objekt ise.