Eha Komissarov

eesti kunstiteadlane ja kuraator

Eha Komissarov (sündinud 25. mail 1947 Võrus) on eesti kunstiteadlane ja kuraator.

Eha Komissarov 2021. aastal


ArtiklidRedigeeri

  • Ma ei tea, miks kõik närvesöövad, lahendamatuks osutunud asjad sügiseti kaela vajuvad.
  • Soome kunstielu lipulaev Kiasma ostab juba järjepidevalt eesti kunsti. Miks siis ainult Veneetsia biennaalilt, küsisin endalt. Peaksin Kati Kivinenile helistama ja külla kutsuma, kunstiturg on Eestis nullis, muuseumide ostud tühistatud, tulge aga, teeme koostööd ka, saate meilt näiteks meie potentsiaalsete ostude nimestikud. Hiljem istuvad meie võimekad ametnikud soomlastega laua taha ja vaata et kauplevad Kiasmalt veel välja eriõigused eriti väikse tasu eest eesti kunstnike teoseid laenata.
  • Kuulusin kulka esimesse koosseisu, kus meil tuli tuliselt võidelda protseduuriliste reeglite pärast, sest pehmelt öeldes polnud äsja tegutsema hakanud kultuurkapitalil 1995. aastal sugugi ükskõik, kes võimu saab ja kuidas Eesti riik edaspidi kunstioste sooritab. Kas nii nagu enne sõda, kui muuseumil puudus iseseisev ostuõigus ja teosed soetas kultuurkapitali sihtkapitali nõukogu liikmeteks valitud kunstnike kamp või saavad vahepeal hiidsuurteks kasvanud professionaalidest kaadriga muuseumid lõpuks õiguse ise oma kogusse kunsti valida? Vaidlesime, mis me vaidlesime, valisime viimase tee.
  • Kultuurkapitali ajaloo kirjutamist tuleks tõsiselt võtta, sest ajalooline mälu ei ole enesestmõistetav.
  • Hiigelsuureks kasvanud muuseumidest tollel hämaral Eesti vabariigi taasiseseisvumise koidikul, kui sündis unistus uuest, puhtast, õiglasest kulkast, ei nähtud veel undki.
  • Otsisin järgneva lõigu tarvis korraliku lööklauset ja leidsin elust enesest: "Kui sind pole muuseumis, pole sind olemas!" Muidugi pole minu lause originaalne, aga see lause peaks puudutama kõiki Eesti kunstnikke.
  • Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.
  • Kulka rahastatud kunstiostude, mis on olnud sissetulek juba tehtud loometöö eest kunstnikele, järjepidevus on väga oluline. Ka kõige raskematel kriisiaegadel ei katkestanud sihtkapitali varasemad nõukogud seda tava. Pretsedent on järjepidevuse katkestamisega loodud.
1980ndate ja 1990ndate idealism, mis jättis (vähemalt) kunstivaldkonnas paljud riiklikult olulised institutsioonid kultuurkapitalile rahastada, osutus lühinägelikuks ja ebarealistlikuks.


  • Kui soome kirjanik Marko Tapio lasi käiku väljendi "arktiline hüsteeria", kirjeldas ta soomlaste neurootilist ja irratsionaalset ahistust pikkadel sügisöödel ja talvistes vintsutustes, kusjuures see jätkub hirmudes ohustatud looduse ja maailma tuleviku pärast. Kirjanik soovitas, et peaksime soomlasega suheldes mõtlema sellele eripärale, ent praegusel postfreudistlikul ajajärgul toetab arktilist hüsteeriat müriaad teistest tüvedest pärit neuroose. Praegune ellujäämisstrateegiatest sõltuv aeg peaks publiku tegema vastuvõtlikuks võimalusele, et maailmas puudub turvalisus: me lihtsalt veel ei tea, mida katastroofiks nimetada ja mida mitte.
  • Traumad hoiavad kunstimõtet elus, on kui rutiinsete, märkamatult kulgevate sündmuste vaenlased.
  • Õnneks ei lahuta poliitiliselt korrektne mõtlemine universaalset lokaalsest ja soome kunst on garanteeritult soomelik. Mulle istuvad soome kunstnikud autistlike juurte näitamise poolest rohkem kui eesti kolleegide tegevus, kus kunstioskuste armetu tase ja harimatus lasevad sageli laevukese põhja. Kas autistlik kunstnik saab käsitleda autismi? Ei, ta suurendab selliste arvu, ent ei kontseptualiseeri autismi. Meie teeme põhiliselt nalja ja kaevandame kulkastippi "hästi müüvaks" osutunud maardlast. Selles, kas külahullusest pasundamine osutub rahvusdiskursuse kriitikaks, ma kahtlen: tegemist pole mitte kriitilise, vaid nartsissistliku diskursusega. Soomlase hulludiskursus on samuti burleskne, ent küllastatud eksistentsiaalsete ja mütoloogiliste visioonidega ega realiseeru rämpsesteetika vormis.
  • Minulegi avanes pronksiöö õiges perspektiivis alles järgmistel päevadel, kui aknad olid vineertahvlitega kaetud, tänavad inimtühjad ja õhus oli tunda kummagi poole kahetsust.


  • Kunst on teatavasti lakkamatute vaidluste ala, kus konfliktid ei pea sugugi lahenema ainult hävitamise vahendusel. Leidub teisigi võimalusi.
  • Mis juhtub kunstnikuga, kui maali valmistamisest on saanud organiseeritud protsess, mis nõuab kunstnikult kompetentsi uuendamist ja valmisolekut ühistegevuseks?
  • Praeguses näitusekultuuris on ühe meediumi väljapanek järjest harvem. Tekibki küsimus: kas kunstnik, kes töötab ainult ühes meediumis, ei saa seetõttu aktiivses kunstielus osaleda? Peab olema valmis sellekski, et maalinäituse konventsioonidest lahti öelnud projektiga liitub lõppfaasis mitmesuguseid funktsioone täita suutev kujundusfirma.
  • Kust maal peaks naasma ja millisesse keskkonda ta maandub? Romantiline autoripositsioon, mille kõrgpunkt koitis Eesti kunstis 1980ndatel, on ennast glorifitseeriva kunstnikuego ja kunstiplatvormi liialduste ekstreemne näide. 2014. aasta maalikunstis saab sellisest positsioonist kõnelda ainult kui ühest paljude teiste seas.
Organiseeritud maaliprotsessi režiimil tegutsev kunstnik ja tema näitus puutuvad kokku kunstikriitika võimalusega nende loomingut käsitleda. Eeskätt tuleb neil aga vabaneda kunstikriitikast, mis esindab esteetilise tundlikkuse traditsioone.
  • Teine lüli, mis ühendab kõiki osalejaid, on installatiivne lähenemine. Siin on edumaa Kristi Kongil, kellele maal on ruumilisest objektist lahutamatu. Edumaa on teinud talle mõneti karuteene, sest tema ilusa installatsiooni saatus on pealesunnitud dialoog suure saali äärmiselt "ärakulutatud" paiga, aastakümneid altariks nimetatu tähenduslike klišeedega. Minu soovitus kunstnikele: hoiduge altaritest või nõudke ruumi täielikku ümberkujundamist!
    • Eha Komissarov, "Ikka tuleb minna", Sirp, 14.11.2014 (Arvustus: näitus "Can't go on, must go on" ehk "Võimatu minna, kindlasti minna" Tallinna Kunstihoones kuni 30. XI. Kuraatorid Mihkel Ilus ja Elin Kard, kunstnikud Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Katrin Koskaru, Mihkel Maripuu, Anna Škodenko ja Mart Vainre.)


  • Sakraalsus ja psühhedeelia pole omavahel identsed, ent mitte ka päris võõrad mõisted. Psühhedeelset olekut iseloomustab üldiselt iga märgi, millega kokku puututakse, destabiliseerimine. Psühhedeelne kogemus ja käitumine seab iga märgi kahtluse alla ja tekitab uusi, vastupidist tähendust kandvaid ilminguid. Sel teel lähetatakse ka religioosne ainestik ekslema ja uusi kogemusi korjama.

IntervjuudRedigeeri

  • XIX sajandiga võrreldes on tellimiskunst kõvasti arenenud ja mõistegi on mitmekesisemaks muutunud. Tellija ja tellimuse täitja selgesse töösuhtesse on lisandunud angažeeritud kunstnik, kes viib ellu talle meelepärast ideoloogiat.
  • [K]riitiline kunst elab juubeliaastalgi turvaliselt riigi kaitsva selja taga ja saab viidata riigi autoriteedile: minu riik ootab minult just sellist kunsti. See on suurepärane sõnum: kunstnikke ja institutsioone ei suruta kultuuritööstuse raamidesse, kus muuseumidelt oodatakse tõhusat eneserahastamist.
  • [EV 100 kohta:] Ei tohi unustada, et selline tähtpäev jaotab inimesed kahte lehte: võimendab rahvuslikku fundamentalistlikku leeri, kes leiab, et käes on nende tund, ja teisel poolel on kriitiliselt mõtlevate inimeste leer. Sellel pinnal võib ka konflikte tulla, kas ka oodatud ja viljakaid konflikte, sada ma ei tea, aga mõlemad pooled on üles ärritatud. Loodetavasti annavad mõlemad pooled oma parima, et tekiks mingisugunegi dialoog.


Tema kohtaRedigeeri

  • Enne ühe retrospektiivnäituse avamist küsis muuseumi direktor Eha Komissarovilt nõu, mida avamisel öelda, tal endal olid ideed otsas. Komissarov vastas: "Come on, tsiteeri Laozid ja ära ütle rohkem midagi. Diip, elegantne ja null pingutust. Ma võin sulle mõned tsitaadid saata!"
  • Eesti kunstimuuseumis tööle asumisest peale 1973. aastal pole Eha Komissarov sealt kordagi lahkunud. Tema riikliku preemiaga pärjatud elutööd oleks seega loogiline vaadata kui kestvusdistantsi, vastupidamisel ja järjepidevusel põhinevat katkestusteta jada. Ometi ei saaks olla ekslikumat kirjeldust ühest või pigem üheksast, intensiivselt ja paralleelselt elatavast elust. Just katkestus on Eha kütus. Nõukogudeaegne muuseum oma tasase rütmi ja hierarhilise kunstipildiga suletuses oli unistama aeglustav krüogeenne uni – aastatesse arvutatuna pikk, järgnevat aimates hädavajalik ettevalmistav ooteaeg.
  • Kolleegid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest tituleerisid Eha Komissarovi oma preemiaettepanekus Eesti kaasaegse kunsti emaks. Sellega on raske vaielda, eriti kui mõelda põlvnemismudelite peale laiemalt. Komissarov oli murranguajal tõepoolest üks esimesi, kes hakkas suhestuma siit vaadates uue, avatud, lääneliku kunstimaailmaga ning importima probleemipüstitusi, kunstivorme ja kõige nüüdisaegsemaid tehnilisi lahendusi, aga näiteks ka turundusmõtet.
  • Kaasaegse kunsti maaletooja ja vankumatu eestkõneleja rolli kõrvale mahub Eha Komissarovi tööelus ka sama pühendunud kunstiajaloo mõtestaja ja problematiseerija oma. Koos Tiina Abeliga moodustati aastatuhande algul kunstimuuseumis vankumatu tandem, kes Kumu püsiekspositsiooni ette valmistades esimest korda pilt pildi haaval meie kunstiajaloo visuaalset kaanonit kujundas. Ainuüksi sotsrealismi "soerdi" kui ajaloolise paratamatuse kodustamisega eesti kunsti "lilleaias" on Eha Komissarovi teened kunstiajaloo ees hindamatud.
  • Meie põlvkond mõtleb Eha Komissarovist kui Eesti esimesest kuraatorist – inimesest, kes hakkas näitusi tegema nii nagu praegu seda formaati mõistame ja mõtestame.
  • Eha Komissarov on kuraator, kelle professionaalse DNA telg on muutus, uuele võimaluse andmine, kogemuste kriitiline ümberhindamine, katkestustest ja konfrontatsioonist käivitumine. Peale loomaliku energia, erksuse, uudishimu ja kustumatu kire kunsti suhtes peitub tema ainulaadsus ka alistunud enesekindluses. Tema meetod on kummaline kooslus protestantlikust tööeetikast, alkeemiku fanaatilisest lõpuniminekust, boheemlase ekstsentrilisest fatalismist ja reamehe isetust kuulekusest. Kunst tuleb hierarhias kõigepealt, muuseum kohe selle järel.
  • Eha Komissarovi kõige suuremaks supervõimeks on tema oskus vaadata – ja panna teisigi nägema – asju täiesti uue nurga alt. Vaatamata klassikalisele kunstiajaloolase haridusele käitub Komissarov näitusematerjaliga nagu kunstnik: kohe eraldab ta kõigest muust endale olulise, takerdumata sealjuures ühtegi sentimenti, dogmasse, tavasse või (väheatraktiivsesse) stereotüüpi. Eha ei ole kindlasti kuraator, keda iga kunstnik endaga töötama tahaks: ta sisistab geeniuste peale, põlgab nn head maitset ega anna armu klassikustaatuse välja teeninud autoritele. Kui Komissarovil on idee, ei ole takistuseks selle materiaalse tõestuse puudumine, sest tihti kunstnikud veel ei tea, millised teosed neis peidus on, Eha Komissarov saab ka siin aidata. Ei ole kahtlustki, et tal on alati visioon, sabatunne kõige uuemale, alles tärkavale kunstile ainuomase vormi ja suuna osas. Ühtlasi on ta ka kuraator, kes näituse avamise eel tavaliselt viimasena harjaga saalis põrandat pühib.
  • Eha teab, et näitus peab köitma. See ei tohi olla igav ja intriigita. See peab tõmbama ka nende tähelepanu, kelle muidu eneseküllane olek lubaks neid jätta huvitumata. Komissarov mõtleb näitust koostades kõige pretensioonikamatele olenditele ja püstitab protsessi alguses igati loogilise küsimuse: mida? See küsimus saadab Eha Komissarovit kogu ettevalmistusperioodi, selle järgi annab korrigeerida nii teoste valikut kui ka eksponeerimiskeskkonda ja tunnusvisuaali. Mida näidata, et see kõnetaks? Mida teha, et iga uus näitus oleks intrigeerivam, kui kõik varasemad kokku? Mida kassid ostaksid?