Optimism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* [[Sangviinik]] ja optimist elavad harjumuslikult oma [[õnnetus]]e läve päikeselisel poolel, depressiivsed ja melanhoolsed inimesed aga selle [[lävi|läve]] taga, [[pimedus]]es ja [[hirm]]us. Leidub inimesi, kes näivad olevat elu alustanud võlgu ostetud pudeli või kahe šampanjaga, teised aga näivad olevat sündinud valuläve läheduses, kus väikseimgi ärritaja tõukab nad oma saatuslikul moel teisele poole läve. Kas ei ole ilmne, et see, kes elab harjumuspäraselt ühel pool valuläve, võib vajada teistsugust [[religioon]]i kui see, kes elab tavakohaselt teisel pool? (lk 146)
* ... näeme, milline sügav [[lõhe]] valitseb optimismi ja arusaama vahel, mis tõlgendab igasugust kurjuse kogemust olemuslikuna. Selle viimase jaoks, mida võime nimetada depressiivseks ellusuhtumiseks, näib optimism ütlemata mõistmatu ja pealiskaudsena. Optimistile tundub aga see viis, kuidas depressiivne inimene maailma näeb, ara ja ebatervena. Nood tuhnivad rotiaukudes selle asemel, et elada [[valgus]]e käes, mõtlevad välja üha uusi hirmusid, muretsevad haiglaselt. Neis teistkordset sündimist ihkavates raevu lastes on lausa midagi rõvedat. Kui ususallimatus ja sellega kaasnevad poomised ja põletamised võiksid taas päevakorda tulla, siis poleks kahtlust, et nüüd — kuidas asjad ka [[minevik]]us ei käinud — oleks optimistid vastaspoolest vähem leplikumad. (lk 173)
** [[William James]], "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013
* Ma olen optimist - miski muu ei ole kuigi kasulik.
16. rida ⟶ 21. rida:
* [[Linda Ruud]] on ka parandamatu optimist, tutvusringkonnas üks väheseid, kelle kohta see ütlus täielikult kehtib. Tema avatus [[rõõm]]ule, olgu see suur või väike, oma või võõras, on poeetilise peegelduse kaudu kassetivihikust "Mu südames on pühapäev" (1962) luulehuvilistele laiemaltki teada. Omaaegne kriitika arvas seda rõõmu ühe luulevihiku kohta liigagi palju olevat. Võib-olla tõesti, aga argises tööpäevas on õige meeldiv, kui kolleegide seas on inimene, kes leiab ikka üles kas või pisikesegi naerukoha, heledama perspektiivitriibu.
** E. Pillesaar, "Linda Ruud 50", Looming 12/1982
25. rida ⟶ 29. rida:
* Jah, ega mina ei saa ka anda garantiid, et enam ei saa kuidagimoodi halvemaks minna. Ma imestan nende üle, kes ütlevad, et no nüüd on põhjas ära käidud. Ma sellisest põhja määratlusest ei saa hästi aru. Ja ma ei saa ka sellest aru, et kust võetakse see optimism ja öeldakse, et nüüd saab ainult ülesse minna, enam allapoole minna ei saa. Seda ma olen siin ka korduvalt öelnud, et kui see on [[kriis]] ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.
** [[Andrus Ansip]] valitsuse pressikonverentsil 7. veebruaril 2008, [https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mis-imeline-rahvas-siin-kull-elab-ja-sellises-kriisis-ma-tahakski-elada-andrus-ansipi-sonavotud-peaministrina?id=67998701 "Mis imeline rahvas siin küll elab" ja "Sellises kriisis ma tahakski elada!" - Andrus Ansipi sõnavõtud peaministrina], delfi.ee
* Inimese lend [[Marss|Marsile]] on juba aastakümneid olnud saavutus, mis saab teoks "hiljemalt 25 aasta pärast". Algul võis selle hinnangu taga olla kosmoseajastu koidiku piiritu optimism, mille kohaselt pidid möödunud sajandivahetuseks [[Kuu]]l lokkama haljad [[aed|aiad]], hiljem kainemalt järele mõeldes lihtsalt [[lootus]] tehnika kiirele [[areng]]ule. [[Tehnika]] on küll kiiresti arenenud, ent inimene pole Marsile veel jõudnud ega lähiaastail jõuagi.
** [[Arko Olesk]], "Millal jõuame Marsile?" Tarkade Klubi, 5/2008, lk 5
* [[Paber]]il - mõnel pool ka tegelikult - oli võimul [[visionäär]]ide [[valitsus]] ning just sellele pidid Venemaa loov[[kunstnik]]ud appi tulema. Kunstimaailma optimistid olid 1917. aastal juubeldanud, nähes [[revolutsioon]]is oma ammuste [[fantaasia]]te täitumise ja inimeste [[elu]] ümberkujundamise võimalust. Neil kulus mitu aastat mõistmaks, et nende uus [[metseen]] on südames vanameelne, et [[Lenin]]i [[unistus]]ed olid roostes ega pürginud [[täht]]ede poole. [[Kosmoselaev]]ad ja [[kubism|kubistide]] [[maal]]id polnud olulised. Lõpuks sai igaühele selgeks, et marksism nägi [[progress]]i kui ainust ühesuunalist teed, mida mööda maailma rahvad sammhaaval edasi vaaruvad, takerdudes nagu logiseva käigukastiga vanas [[buss]]is sõitjad. Kunstnike ainus ülesanne oli veenda nurisevaid sõitjaid, et nad jääksid sellele õigele [[tee]]le.
** [[Catherine Merridale]], "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 249-250
* "Praegust asjade seisu arvestades on oodata," alustas Polly, "et tõenäoliselt saan ma tibatillukese osa oma [[raha]]st tagasi, ning kui ma pärast selle kättesaamist pangast väljun, tuleb selgest taevast [[välk]] ja <!--//-->paneb mu raha põlema. Seejärel kukub mulle pähe [[klaver]] ja paiskab mu kanalisatsioonikaevu." (lk 18-19)▼
* Polly avastas, et kell viis pealelõunal on positiivset hoiakut palju kergem teeselda kui varastel [[hommik]]utundidel. Jahedus oli ta üles ajanud ning seejärel oli tal olnud raske uuesti uinuda ja taas pahe kippuvaid negatiivseid mõtteid eemale tõrjuda. ▼
** [[Jenny Colgan]], "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 53▼
48. rida ⟶ 45. rida:
* Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. [[Teadus]] võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka [[lootus]]test.
** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/meie-igapaevast-ebausku/ "Meie igapäevast ebausku"], Müürileht, 11. detsember 2019
▲* "Praegust asjade seisu arvestades on oodata," alustas Polly, "et tõenäoliselt saan ma tibatillukese osa oma [[raha]]st tagasi, ning kui ma pärast selle kättesaamist pangast väljun, tuleb selgest taevast [[välk]] ja <!--//-->paneb mu raha põlema. Seejärel kukub mulle pähe [[klaver]] ja paiskab mu kanalisatsioonikaevu." (lk 18-19)
▲* Polly avastas, et kell viis pealelõunal on positiivset hoiakut palju kergem teeselda kui varastel [[hommik]]utundidel. Jahedus oli ta üles ajanud ning seejärel oli tal olnud raske uuesti uinuda ja taas pahe kippuvaid negatiivseid mõtteid eemale tõrjuda.
▲** [[Jenny Colgan]], "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 53
==Luule==
| |||