Vagadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
* [Mrs. Dean:] Me oleksime sellest hoolimata päris hästi läbi saanud, kui poleks olnud miss Cathyt ja Josephit, teenrit. Te vist nägite teda seal? Ta oli ja on tõenäoliselt ka praegu kõige tüütum [[variser]], kes eales piiblis on tuhninud, et kraapida sealt annid endale ja pilduda [[needus]]ed teistele. Oma oskuslike [[jutlus]]tega ja jumalakartlike kõnedega õnnestus tal jätta endast mr. Earnshaw'le sügav mulje, ning mida nõrgemaks härra jäi, seda suurema mõjuvõimu Joseph saavutas. Ta oli halastamatu, piinates härrat tema hingemuredega ning hoolitsedes selle eest, et ta küllalt karmilt valitseks lapsi.
** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 41-42
* Mineviku hirmutegudes ei saa süüdistada religioosset [[vagadus]]t. Enim, mida teha saame, on süüdistada vagadust selles, et ta ei hoidnud tagasi meie sünnipäraseid kirgi ning varustas neid mõnikord silmakirjalike [[ettekääne]]tega. Kuid [[silmakirjalikkus]] toob endaga kaasa ka [[kohustus]]i ning ettekääne seab omad piirangud. Kui kirelõõm on möödas, siis võib vagadus endaga kaasa tuua [[patukahetsus]]e, mida uskmatul inimesel olla ei saaks. (lk 349)
* Vagadusega on nii, et kui seda miski ei tasakaalusta, siis ta muutub [[fanatism]]i paheks. Fanatism, kui tegemist pole just kiriku ambitsioonikuse väljendusega, on äärmusesse viidud [[truudus]]. Kui äärmiselt truud, kuid piiratud intellektiga inimest on kord vallanud tunne, et teatud üleinimlik isik väärib täielikku pühendumist, siis selle esimeseks tagajärjeks on vagaduse kui sellise idealiseerimine. (lk 351)
** [[William James]], "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013
|