Rütm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
* Kui oled tabanud [[Aafrika]] rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema [[muusika]]s. See, mida õppisin maa ulukitelt, oli kasuks suhtlemisel pärismaalastega.
** [[Karen Blixen]], "[[Aafrika äärel]]". Tõlkinud [[Riina Jesmin]]. Mediasat Group, 2005, lk 13
* Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut [[liik]]i, tagab päevade ühtlase rütmi ja püsivuse [[kodu]]s, mille [[uks]]ed ta suleb; tal pole otseselt asja ei
** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", peatükk "Abielu". Tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 287
* Minu jaoks on [[kirjutamine]] kindla rütmi leidmise küsimus. Ma võrdlen seda džässirütmidega. Suure osa ajast on elu omalaadne kolme tegelase rütmiline areng. Kui ütled endale, et elu on selline, tundub see vähem sattumuslik.
** [[Françoise Sagan]], intervjuu: Blair Fuller ja Robert B. Silvers, [http://www.theparisreview.org/interviews/4912/the-art-of-fiction-no-15-francoise-sagan "Francoise Sagan, The Art of Fiction No. 15"], The Paris Review, Autumn 1956
* [[Armastus|Armastatud]] [[naised]] liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja [[mehed]] järgnevad meile [[hullumeelsus]]e ja [[surm]]a piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui
* Ma vist tunnen ja siis ka usun, et [[elu]]l on mingi rütm, mis kõlab kokku [[kõiksus]]e rütmiga, rütmidega, on osa sellest. Kui tabame selle, ja kirjutades, komponeerides, musitseerides, [[tants]]ides, ent ka mingit lihtsat füüsilist [[töö]]d tehes võime „minna rütmi“ ja siis saame ahistusest üle. Minule on [[kirjutamine]] vahel annud sellise leevenduse. Oluline on muidugi, et kirjutamine (nagu igasugune muu rütmi viiv tegevus) õnnestuks, et oleksid ise nii töö kui tulemusega rahul ja et rahul oleks teisedki. Et sinu tööd märgataks ja tunnustataks.▼
* Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud [[valss|valsirütmis]]. Mind hoiab jalul vaid usk [[armastus]]e [[haprus]]se — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale <!--//-->uskunud ja oodanud. [[Armastus]] ei saa igavesti kesta. Isegi [[iha]] ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)▼
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49▼
* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud [[luuletus]]e lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka [[südamelöögid]] [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda [[pulss]] on otsekui vaikne [[metronoom]].
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 210▼
* Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas - see oli nagu [[kirjanik]]ul rütm, sa võid kirjutada [[romaan]]i, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine [[tekst]] rütmi seisukohalt ümber kirjutada. Kui mitte, siis ei maksa väga head tulemust loota.
** [[Maimu Berg]], "Moemaja". Petrone Print, 2012, lk 62
▲* Ma vist tunnen ja siis ka usun, et [[elu]]l on mingi rütm, mis kõlab kokku [[kõiksus]]e rütmiga, rütmidega, on osa sellest. Kui tabame selle, ja kirjutades, komponeerides, musitseerides,
** [[Jaan Kaplinski]], [https://tolkijad.ee/intervjuu/intervjuu-jaan-kaplinskiga-tolkija-haale-iii-numbrist-2015-aastal/ "Eesti ei ole nii väike, et siia ei mahuks erinevaid arusaamu keelest ja tõlkimisest"]. Intervjuu Heli Allikule “Tõlkija hääle” III numbrist 2015. aastal
30. rida ⟶ 43. rida:
▲* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud [[luuletus]]e lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka [[südamelöögid]] [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda [[pulss]] on otsekui vaikne [[metronoom]]. (lk 210)
▲** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
▲* [[Armastus|Armastatud]] [[naised]] liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja [[mehed]] järgnevad meile [[hullumeelsus]]e ja [[surm]]a piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui [[tants]] lõpeb, seisame jälle, [[kannad]] maas, uuesti kannad maas, [[segadus]]es ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse [[kangas|kanga]] all on [[liha]], ja see liha valutab. Mehi ei huvita [[keha]], mis [[valu]] tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
▲* Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud [[valss|valsirütmis]]. Mind hoiab jalul vaid usk [[armastus]]e [[haprus]]se — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale <!--//-->uskunud ja oodanud. [[Armastus]] ei saa igavesti kesta. Isegi [[iha]] ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
▲** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
[[Kategooria:Teemad]]
| |||