Diivan: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
4. rida:
==Proosa==
 
* Ta istus väikeses [[buduaar]]is, mille [[aken]] avanes [[aed|aia]] poole. Traditsiooni kohaselt, mille proua de Rambouillet oli oma üksikelamut ehitades moodi viinud, kattis buduaari seinu [[sinine]] damast, [[roosa]]de õite ja [[kuld]]sete [[leht]]edega. Proua de Chevreuse'i aastates [[naine]] peab olema õige [[Julgus|julge]], et võtta vastu sellises buduaaris, ja eriti [[poos]]is, nagu ta sel hetkel oli, - pikutades sohval, pea toetatud vastu seina. Ta hoidis käes poolavatud [[raamat]]ut, toetades käsivart [[padi|padjale]]. (lk 205)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 205
 
 
* Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt [[psühhiaater|psühhiaatri]] töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, [[hääbumine|hääbumise]] ja suure algustähega [[Romantika]] sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindunud [[abikaasa]] osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid [[kannatlikkus]]t ja [[leebus]]t, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 50-51
 
 
* Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise [[kingitus]]e, mille [[ebapraktilisus]]est oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? [[Tuhatoos]]i oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks [[tugitool]]i käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga. (lk 22-23)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007, lk 22-23
 
 
21. rida:
:"Nad kräunuvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu voodis magada, aga see on keelatud."
:"Nende liivakasti peab iga päev puhastama, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui kassipissi järele haisev diivan!"
:Emme leiab kassidest ainult halbu külgi. Aga minu arust on kassidel ainult head küljed. Nad on pehmed ja armsad ja neile meeldib paitamine ja mängimine. (lk 21)
* [[Kristiina Kass]], "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 21