Rätik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
14. rida:
* Davidi käed higistasid ja ta pidi neid korduvalt pühkima, et mitte [[raamat]]u punasele [[samet]]ile higiplekke jätta. Ja Blanche hingas kiiresti, sest tornituba muutus päikeselõõsas kuumaks, võttis oma loor-õhukese rätiku [[kael]]ast ja lehvitas sellega tuult nii endale kui ka lugejale. Ta tuli seejuures noormehele nii lähedale, et ta kleidilõikest tõusev [[kuumus]] kõik jahutamiskatsed asjatuks tegi.
** [[Karl Ristikivi]], "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 117-118
* Äkki seisab Meister kaevu ääres| vihaselt sirutab ta oma vasaku käe Krabatit haarama. "Tule kaasa!" käsutab ta teda.
:"Mispärast?" küsib tüdruk.
:"Sellepärast, et ta kuulub mulle."
:"Ei," ütleb tüdruk ainult selle ainsa sõna ja seda häälega, mis ei luba mingit vasturääkimist.
:Ta paneb Krabatile käe õlale, siis mässib poisi oma villasesse suurrätti. See on pehme ja soe nagu kaitserüü.
:"Tule! Tule, lähme," sõnab ta.
:Ilma ümber vaatamata lähevad nad koos minema.
* [[Ottfried Preussler]], "Krabat", tlk Linda Ariva, 2009, lk 148
| |||