Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ulv795 (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: '* "Ja igal asjal on oma aeg, seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1) * Si...'
 
Avjoska (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
'''"Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu"''' (ka "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu") on rootsi lastekirjaniku [[Astrid Lindgren]]i teine raamat Meisterdetektiiv Blomkvisti raamatute sarjast. Raamat ilmus 1951. aastal, esmakordselt tõlgiti eesti keelde 1960. aastal.
* "Ja igal asjal on oma aeg, seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1)
 
* "Ja igal asjal on oma [[aeg]], seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1)

* Siin oli kangaluseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid tänavaid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli katuseid[[katus]]eid, kuhu võis üles ronida, ja kuure ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel linnal on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla ilus. (ptk 2)
 
* "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna päikesest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja sigaretikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla jõkke. "Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti," kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega. (ptk 2)
19. rida ⟶ 21. rida:
*"Sa kallis kohvikann, mis ma nüüd peale hakkan?" sosistas Kalle nõutult iseendale. (ptk 6)
 
* [[Ema]] seisis veel hetke paigal ja vaatas talle järele. Ning korraga tuli talle südamesse[[süda]]messe mingi seletamatu hirm. Taevake, kui kleenuke oli ta tüdruk, kui peenikese kaelaga ja kuidagi väike ning kaitsetu! (ptk 7)
 
* Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses on sa. Ta seisab valgetsvalgetes riietes oma pannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud maailm on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
 
* "Ema, ma tunnen ennast nii hirmus vanana!" ütles ta ja hakkas nutma, "Ma tunnen ennast juba peaaegu nagu viieteistkümneaastane." (ptk 8)
38. rida ⟶ 40. rida:
 
* Eva-Lotta silmitses heakskiitvalt konstaabel Björki, kes nägi nii hea välja oma mundris ja kes seal istudes püüdis manada oma poisikeselikule näole tõsiseid kortse. "Onu Björk," ütles ta, "Kui sa poleks nii hirmus vana, siis sa võiksid peaaegu rooside sõjast osa võtta." [---] "Ei, hoidku küll," tõrjus konstaabel Björk, "Nii elukardetavate asjadega ma küll ei tegele. Politseiniku rahulik ja kindel amet sobib minusugusele tudikesele paremini." "Päh, inimene peab siiski elama ohtlikku elu!" lausus Kalle ja ajas rinna ette. (ptk 17)
 
[[Kategooria:Kirjanduslikud teosed]]