Kohtumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
 
==Proosa==
* Naeratan, pisarad voolavad mööda põski ja ma lähen. Mul on tunne, nagu vana hea [[sõber]] oleks minust maha jäänud.
:Aga siin teel kasvab [[sõprus]] kiiremini ja sügavamalt kui igapäevaelus. Nagu öeldakse - mine [[reis]]ile, veel parem [[matk]]ale ja sa õpid inimest tundma. Siin kohtume me matkateel ־ raskuste ja ilu keskel, maski ja butafooriata. (lk 163-164)
* Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et [[Astuuria]] on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud [[karu]]d. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas [[mets]]as. (lk 192)
** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
 
* "Kas ta on sinu meelest üldse selge aruga [[inimene]], [[isa]]?"
: "Ei, armas [[tütar]], minu arvates mitte. Mul on põhjust loota, et ta osutub hoopis selle vastandiks. Selles kirjas on nii [[orjalikkus]]t kui [[iseteadvus]]t, mis tõotab kõige paremat. Ootan seda kohtumist kärsitusega." (lk 62)
* [[Jane Austen]], "[[Uhkus ja eelarvamus]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1985, lk 62
 
 
* Tänapäeval inimesed muudkui kirjutavad mulle ja soovitavad, et preili [[Marple]] ja [[Hercule Poirot]] peaksid kokku saama. Aga mispärast nad peaksid? Olen kindel, et neile endile see küll ei meeldiks. Hercule Poirot'le, sellele täielikule [[egoist]]ile, ei meeldiks sugugi, et üks elatanud [[vanatüdruk]] talle ta ametit õpetaks. Tema on elukutseline [[salapolitseinik]], preili Marple'i maailmas ei tunneks ta end üldse kodus. Ei, nad on mõlemad [[staar]]id, ja nad on [[staar]]id kumbki omas laadis. Ma ei lase neil kokku saada, kui mul just äkki ootamatult ei tule selleks kange tahtmine. (lk 485)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996
 
 
28. rida ⟶ 19. rida:
 
 
* Tänapäeval inimesed muudkui kirjutavad mulle ja soovitavad, et preili [[Marple]] ja [[Hercule Poirot]] peaksid kokku saama. Aga mispärast nad peaksid? Olen kindel, et neile endile see küll ei meeldiks. Hercule Poirot'le, sellele täielikule [[egoist]]ile, ei meeldiks sugugi, et üks elatanud [[vanatüdruk]] talle ta ametit õpetaks. Tema on elukutseline [[salapolitseinik]], preili Marple'i maailmas ei tunneks ta end üldse kodus. Ei, nad on mõlemad [[staar]]id, ja nad on [[staar]]id kumbki omas laadis. Ma ei lase neil kokku saada, kui mul just äkki ootamatult ei tule selleks kange tahtmine. (lk 485)
* Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on [[inimesed]], kelle [[elu]] ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 485
:Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või [[raamat]] kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
 
:Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
 
:Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
* Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu. (lk 120)
:Kas ma [[muutumine|muutun]] pöördumatult?
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120
:Me usume meeleldi, et inimese [[areng]] ja [[enesetunnetus]] on midagi head ning toimub [[teadmised|teadmiste]] kaudu, mida [[kogemus]]ed meile annavad.
:Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
:Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
:Ta istub keset äsja õide puhkenud [[kastan]]eid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6)
* [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
 
 
73. rida ⟶ 60. rida:
 
 
* Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on [[inimesed]], kelle [[elu]] ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
* Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu. (lk 120)
:Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või [[raamat]] kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
:Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
:Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
:Kas ma [[muutumine|muutun]] pöördumatult?
:Me usume meeleldi, et inimese [[areng]] ja [[enesetunnetus]] on midagi head ning toimub [[teadmised|teadmiste]] kaudu, mida [[kogemus]]ed meile annavad.
:Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
:Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
:Ta istub keset äsja õide puhkenud [[kastan]]eid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6)
* [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 6
 
 
* Naeratan, pisarad voolavad mööda põski ja ma lähen. Mul on tunne, nagu vana hea [[sõber]] oleks minust maha jäänud.
:Aga siin teel kasvab [[sõprus]] kiiremini ja sügavamalt kui igapäevaelus. Nagu öeldakse - mine [[reis]]ile, veel parem [[matk]]ale ja sa õpid inimest tundma. Siin kohtume me matkateel ־ raskuste ja ilu keskel, maski ja butafooriata. (lk 163-164)
* Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et [[Astuuria]] on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud [[karu]]d. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas [[mets]]as. (lk 192)
** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
==Luule==