Kummut: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
:Eeh, ei mahu enam niipalju [[viha]] Juhanisse, kui tekitas temas see arutu naisterahvas! Võimsalt voolas Juhani viha, kiheles [[sõrmed]]es ja värises vurrutippudes: arutu naisterahvas haavas kõige hellemat kohta Juhani tõeliselt hellas hinges. Tema, Juhan, nikerdas ja poleeris seda kummutit ju terve aasta! See kummut oli täpp-täpilt ühtemoodi ühe teatava kummutiga Räisa tagakambrist... Juhan valas ja nikerdas kogu oma suure südamevalu ja mahatallatud [[armastus]]e [[saarepuu]]sse. See polnud aga sugugi kerge, sest saar on teatavasti väga tihket liiki puu...
* [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986, lk 43
* Mul on üks valge rokokoostiilis kummut. Kaunis tükk. Ja kaunis oleks veel vähe öeldud. Õigemini, just sellistel hetkedel tuleb välja [[ilu]] brutaalsus. Kuidas see lõhub ja laamendab. Kaunis ei ole esmajoones mitte harmooniline, vaid jõuline. Selline kummut laseb tänapäeva [[korter]]i vastu taevast. Sellise kummuti tarvis on vaja ehitada teistsuguseid [[hoone]]id, elada teistsugust elu. Kummut kõneleb (kutsumata [[Rilke]]na) sellest teistsugusest, ma küll panin sellele [[raamat]]uid, ajakirju ja [[võileib]]u või tegin vastupidi, kraamisin kõik asjad sellelt maha, et selle Carrara [[marmor]]ist plaat säraks, seadsin sellele alatult vist isegi ühe [[hõbe]]dast küünlajala - aga sellest polnud abi. Samas minu [[isa]] korteris, mis ruumiliselt ei erine minu omast, on olukord hoopis teine. Ka seal on sellest seeriast üks nurgakummut, sugugi mitte vähem silmapaistev mööblitükk, aga see on vait ega mässa, erinevalt minu omast. Arvatavasti tean ka, miks see nii on: isa vaade ja [[pilk]] seab valge koletise paika, paigutab ta [[minevik]]ku ja isiklikku. Minul sellist pilku ei ole. Mina suudan niimoodi vaadata ainult siis, kui sulen silmad.
** [[Peter Esterhazy]], "Sõnade imelisest elust", tlk Lauri Eesmaa, [[LR]] 36/2020, lk 50-51
[[Kategooria:Mööbel]]
| |||