* Keel ja kiri on kaks erinevat märgisüsteemi; kirja olemasolu ainsaks põhjuseks on keele representeerimine; keeleteaduse objekt ei ole määratletud kui kirjutatud [[sõna]] ja kõneldud sõna kombinatsioon; vaid sõna moodustab keeleteaduse objekti. Kirjutatud sõna kujutab kõneldud sõna, kuid seguneb tollega nii lähedalt, et haarab endale lõpuks põhirolli; häälelise märgi representatsioonile antakse sama tähtis või veelgi tähtsam roll kui sellele häälelisele märgile enesele. See oleks sama hea kui arvata, et kellegi [välimuse] tundmaõppimiseks on parem vaadata tema fotot kui [[nägu]].
** [[Ferdinand de Saussure]], "Üldkeeleteaduse kursus", § 2. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe. Varrak, 2017, lk 60
* Samaväärsus [[erinevus]]es on [[keel]]e sõlmküsimus ja [[lingvistika]] keskne huviobjekt. Nii nagu iga keeleliste sõnumite vastuvõtja, tegutseb ka keeleteadlane nende tõlgendajana. Keeleteadus ei saa tõlgendada ühtegi keelenähtust ilma [[tõlkimine|tõlkimata]] selle märke kas sellesama süsteemi teisteks märkideks või märkideks mõnes teises süsteemis.
** [[Roman Jakobson]], "Tõlkimise keelelistest aspektidest" (1959; eesti keeles 2010, ''Acta Semiotica Estica'' 7, lk 299–306, tõlkinud [[Elin Sütiste]])
* Keeleteaduse ja neuroloogia lähenemine on tendents, millesse tuleb suurest sissekukkumisohust hoolimata uskuda.
** [[Henno Rajandi]], "Keel: protsess ja süsteem". Keel ja Kirjandus 2/1977
