Aadel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
==Proosa==
* [Athos:] "[[Kuningad]] võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem [[monarhia]]t, sest nii toetame iseennast."
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 409
12. rida:
* Omamoodi huvitav on kahtlemata Blanci biograafias esiletoodud fakt, et Marie Gouze muutis oma nime [[Olympe de Gouges]]'iks pärast oma mehe Louis-Yves Aubry surma 1766. Partikli "de" lisamine nimele näitas tol ajal soovi tõsta end sotsiaalses hierarhias ning see nipp oli paljude ambitsioonikate väikekodanlaste seas levinud praktika. Teiste hulgas võtsid partikli oma nimes kasutusele ka mitmed hilised suured revolutsionäärid, nagu [[Maximilien de Robespierre]] või [[Georges Jacques Danton|Georges-Jacques d'Anton]]. (lk 107; viide: Olivier Blanc, "Olympe de Gouges: une femme de libertés" Paris: Syros/Alternatives, 1989, lk 25)
** Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119
* Aadliprivileegide aluseks oli usk mitte ainult füüsiliste ja vaimsete omaduste, vaid ka moraali ja vooruste pärandatavusse põlvest põlve. Kodanlane võis omandada kui tahes hea hariduse ja peened kombed, olla kui tahes tark, andekas ja väärikas – aadli päriliku õilsuse lävendit ta aristokraatliku elutunde kehtides ikkagi ületada ei suutnud, sest selle selgrooks oli geenidel põhinev eelarvamus. Kahe ühiskondliku äärmusena olid ühel pool pärusaadlikud, teisel pool pärisorjad, vastastikku eluliselt seotud päriliku staatusega kastid. Nende "pärilikult seotud" kihtide vahel asetsesid valentsilt vabad kodanlikud ideoloogid, kelle üks põhilisi ülesandeid alates valgustusest oli veenda maailma selles, et inimese isiklikud omadused ning tema aktiivne panus ühiskonda ja kultuuri on olulisemad kui ta päritolu, see tähendab – tema passiivne kaasavara, tema esivanemate mainel põhinev "looduse armuand". See oli pärilikkuse-kriitika filosoofiline tuum: mitte esivanemad ei vastuta minu olemise ja tegude eest, vaid minu enda vaba tahe, vabad valikud, anded ja oskused midagi korda saata. Lamarcki põhimõte, et elu jooksul omandatu võib edaspidi osutuda pärandvaraks, vastas prantsuse entsüklopedistide ja Prantsuse revolutsiooni vaimule.
** [[Jaan Undusk]], [https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/34775 "Stalinistlik keelediskurss. Keskkond ja pärilikkus"], Keel ja Kirjandus 2/2023
[[Kategooria:Ühiskond]]
| |||