Henry Wadsworth Longfellow: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
 
<poem>
Kui te küsiks, kust need laulud[[laul]]ud?
Kust need muistsed lood ja leelud,
millel juures metsahõngud,
küljes aasa kastenilskuskasteniiskus,
vigvamlte[[vigvam]]ite karmulõhnad;
milles kiire voolu müha,
kärestike[[kärestik]]e kohinate
mürisevat vastukaja
nagu kõuel [[mägi|mägedes]]?
 
Siis ma vastaks, teile ütleks:
"Laiast laanest, preeriatest[[preeria]]test,
Põhjast, Suure Järve vetelt,
sealt, kus elavad odžibvid,
sealt, kus elavad dakootad;
mägedest ja rabasoodest[[raba]]soodest,
sealt, kus haigurlind šušuuga
kütib roogudes ja rägas.
37. rida:
muistsed lood ja leelutused,
siis ma kostaks, ütleks nii:
"[[Meigas|Meika]] pesast metsarüpes,
[[kobras|kopra]] urust oja kaldal,
kõrgelt [[kotkas|kaljukotka]] pesast,
piisonite[[piison]]ite jälgedest.
 
Sellest laulsid talle [[linnud]]
[[soo]]des, [[raba]]põndakutel,
soodes, rabapõndakutel,
tundras[[tundra]]s kõledas ja kurvas:
kiivit — tšitoveik — sest laulis,
mang — jääkaur, metshanimets[[hani]] — vovo,
[[haigur]] sinihall — šušuuga,
[[mõtus]] — muškodasagi!"
</poem>
* "Sissejuhatus", lk 6
55. rida:
<poem>
Teie, kelle südamele
armas rikkumatu [[loodus]],
armas [[päiksepaiste]] niidul,
puudevaripuude[[vari]] metsasõõrul,
armas tuuiekahintuulekahin okstes[[oks]]tes,
lume[[tuisk]] ja [[vihm]]avaling,
lumetuisk Ja vihmavaling,
kevadised[[kevad]]ised vetetulvad
kaldamännikutekalda[[männik]]ute vahel;
armas mägestiku [[äike]],
mille tuhatkordne [[kaja]]
on kui kotka tiivalöögid, —
kuulake neid pärimusi,
76. rida:
seal, kus kukerpõõsa oksalt
ripub verevärvi kobar
sammaldunud müüri[[müür]]i kohal,
vahel mõttes seisma jääte
mahajäetud [[surnuaed|surnuaial]]
kustund hauakirja ette,
milles vähe luulekunsti;
lihtne salm, kuid igas tähes
palju lootust[[lootus]]t, ent ka hirmu[[hirm]]u,
palju õrnust[[õrnus]]t, palju muret[[mure]]t
siit- ja sealtmaailma pärast,
lugege nüüd karmi kirja,
94. rida:
Kaljumurru punakivist,
ruske kivimurru pangast<!--//-->
oma käega murdis [[kild|killu]],
voolis sellest [[piip|piibukaha]],
kujudega kaunistas.
Piibuvarreks [[oja]] kaldalt
noppis pikka pilliroogu[[pilliroog]]u
roheliste lehtedega[[leht]]edega.
Toppis piipu pajukoori[[paju]]koori,
mõrkjaid, verekarva koori;
hingas laane latvadele[[latv]]adele,
puhus suurte puude[[puu]]de peale,
kuni okste õõtsumisest,
vastastikku hõõrumisest
[[tuli]] leegitsema lõi.
Mägiharjal püsti seistes
Gitši Manituu, kõikvõimas,
märguandeks rahvastele
rahupiipu[[rahupiip]]u suitsetas.
</poem>
* "I. Rahupiip", lk 9-10
116. rida:
 
<poem>
Lagendikul[[Lagendik]]ul seisid mehed
sõjariistus, sõjarüüdes,
kehad kirjud sõjamaallstsõjamaalist
kirevad kui sügislehed,
koldutaevastkoidutaevast värvikamad.
Kurjalt üksteist põrnitsesid,
karmid väljakutsed [[pilk|pilgus]],
südametes verivaenud,
pärandatud igiviha,
visa vimm ja [[kättemaks]].
 
Kõigi inimeste looja
Gitši Manituu, kõikvõimas,
vaatas neile kaasa tundes
isaliku hellusega[[hellus]]ega.<!--//-->
Pidas nende [[tülitsemine|tülitsusi]]
ainult kiusuks[[kius]]uks laste vahel,
ainult laste nääkluseks.
</poem>
141. rida:
Üksik oli taevas Vobon —
kuigi linnud talle laulsid,
kuigi lilled[[lill]]ed tema rõõmuks
lõhnasid ja kirendasid,
kuigi [[jõed]] ja puudesalud
tervituseks kohisesid,
ikka nukker oli [[süda]]
ta ju rändas üksinda.
 
Ükskord vara, enne koitu,
siis, kui [[küla]] alles magas,
[[udu]] piki jõge voogas
nagu vaim, kes päikest[[päike]]st pelgab,
nägi Vobon aasal neidu,
kaunist, kergejalgset piigat.
Üsna üksinda see kõndis,
[[võhumõõk|võhumõõga]] õisi noppis,
niiskel luhakaldal käis.
 
Nüüdsest peale märkas Vobon
hommikuti[[hommik]]uti kõige esmalt
ärksa pügapiiga selgeid silmi[[silm]]i,
sinijärvi keset [[kõrkjas|kõrkjaid]].
Vobon hakkas armastama
üksildast ja vaikset neidu.
Mõlemad ju olid üksi —
tema taevas, [[tüdruk]] maas.
 
Vobon võlus kaunitari[[kaunitar]]i
mahedate ohetega[[ohe]]tega;
päiksesoojalt [[naeratus|naeratades]]
keelitades, meelitades
pillas hellitavaid sõnu,
175. rida:
 
purpurrüüsse mähkis neiu,
muutis piiga [[Veenus|Koidutäheks]],
uue päeva kuulutajaks,
kes ta rinnal värisedes
197. rida:
nelja talvekuu jaoks valmis
oli kütteks neli halgu,
iga kuu jaoks terve [[tüvi]],
toiduvaraks külmand [[kalad]].
Lõkendava tule ääres,
mõnusasti istus süües,
212. rida:
ega jätnud rõõmsat naeru.
Kohendas vaid halge veidi,
heledamaks seadis [[lõke|lõkke]],
nii et [[suits]] lõi sädemeid[[säde]]meid.
</poem>
* "II. Neli tuult", lk 20-21
222. rida:
ammu-unustatud päevil,
kukkus läbi õhtueha
[[täiskuu]] helendavalt kettalt
alla kaunitar Nokoomis,
[[naine]] küll, ei [[ema]] veel.
 
Naiste seas Nokoomis mängis,
viinapuude[[viinapuu]]de okstel kiikus,
kui üks narritatud noorik,
kiusust, kadedusest[[kadedus]]est kiivas,
katki lõikas halja väädi,
kandeköie rebestas.
235. rida:
alla läbi õhtueha
muskodeele — rohtla rüppe,
aasale kesk kastes õisi[[õis]]i.
"Näe kus täht!" nii rahvas ütles,
"näe, seal taevast langeb [[täht]]!"
</poem>
* "III. Haiavata lapsepõlv", lk 25
247. rida:
elas vigvamis Nokoomis,
täiskuu tütar, tark Nokoomis.
[[Mets]] ta koja taga kasvas —
varjukad ja sünged [[männid]],
kõrged käbikandjad [[kuused]],
vigvami ees laius vesi,
lainetas ja läikis vesi,
257. rida:
hoidis väikest Haiavatat,
põdrakõõlustega seotult
pehme [[sammal|sambla]] sees ja kaislas;
pärnahälli õõtsutades
tasast nuttu[[nutt]]u vaigistas:
"Kuss, sind kuuleb paljas [[karu]],
karvadeta metsaröõvel!"
Äiutades õrnalt laulis:
"Iiva ijaa — mu väike [[öökull]]!
Kelle suured selged silmad
vigvamit meil valgustavad?
286. rida:
 
<poem>
Vikerkaart[[Vikerkaar]]t poiss märkas taevas,
vikerkaart, mis idataevas;
küsis: "Mis see on, Nokoomis?"
292. rida:
"See on lilletaevas kõrgel;
metsalilled, aasalilled,
kõrged rohtla liiliadki[[liilia]]dki
õitsevad me kohal taevas,
kui nad maa peal [[närbumine|närbunud]]."
</poem>
* "III. Haiavata lapsepõlv", lk 29
302. rida:
Siis me väike Haiavata
õppis iga linnu keele,
tema [[nimi|nime]], saladused[[saladus]]ed —-
kuhu [[suvi|suvel]] [[pesa]] punub,
kuidas ennast talvel[[talv]]el varjab;
lindudega tihti rääkis,
hüüdis "oma tibudeks".
 
Õppis iga looma[[loom]]a keele,
tema nime, saladused —
kuidas koprad tammi teevad,<!--//-->
kuhu [[orav]] [[tõrud]] peidab,
kuidas [[hirv]] nii kergelt jookseb,
miks on [[jänes]] nõnda kartlik;
loomadega tihti rääkis —
hüüdis "oma velledeks".
321. rida:
 
<poem>
Lapsepõlvest[[Lapsepõlv]]est meheikka
oli jõudnud Haiavata.
Osav igas jahikunstis,
tundis vanameeste tarkust[[tarkus]]t,
kõiki noorukite[[nooruk]]ite mänge,
meeste[[mees]]te töid ja taidusid.
 
Kärmed olid tema [[jalad]];
ta võis noole[[nool]]e lendu lasta —
nõnda kiirelt järel joosta,
et nool selja taha langes!
Käsivartes rohkelt rammu:
kümme noolt võis lendu lasta
nõnda kaugele ja kiirelt,,
et kui kümnes vibult[[vibu]]lt vingus,
teised kukkumata veel.
 
Olid temal hirvenahksed
imekindad Mindžikavun, —
kui need [[kindad]] kätte tõmbas,
kaljusid[[kalju]]sid võis puruks peksta,<!--//-->
[[kivi|kive]] tolmuks taguda.
Olid temal võluväega
hirvenahksed mokassiinid[[mokassiin]]id,
kui need kingad[[king]]ad jalga kängis,
paelad [[pahkluu]] ümber köitis,
[[samm]] sai miili pikkuseks.
</poem>
* "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 33-34
357. rida:
läänetuule kuningriiki,
valitseb kus Medžikiivis,
et ei tabaks sind ta [[nõidus]],
surmaks tema [[kavalus]]!"
 
Aga vapper Haiavata
365. rida:
iga sammuga käis miili;
punasena paistis taevas,
maagi [[punane]] ja [[põud|põuas]],
[[õhk]], mis lämb ja kuum ta ümber,
suitsune ja vinge tundus,
nagu põleks mets ning rohtla, —
sest ta [[süda]] suures vihas
hõõgus nagu elav [[süsi]].
</poem>
* "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 35
387. rida:
läänetuule kuningriiki!
Olen oodanud sind kaua!
[[Noorus]] kaunis — [[vanadus|vanus]] kõle,
noorus kuum, kuid vanus jäine!
Meelde tood mul möödund õnne[[õnn]]e,
ilusa Venoonagi!"
 
396. rida:
kuulamisi, ootamisi;
valjult võimas Medžikiivis
kiitis oma muistset vaprust[[vaprus]]t,
seiklusi[[seiklus]]i täis hädaohtu,
oma haavamatut ihu,
kindlat meelt ja kartmatust.
404. rida:
kuulas isa hooplemisi,
istus vaikselt naeratades;
ei ta öelnud ähvardusi[[ähvardus]]i
ega pilguga end reetnud.
Ent ta süda suures vihas
hoogushõõgus nagu elav süsi.
</poem>
* "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 36
420. rida:
kõrgel võitlejate kohal.
 
Nagu tormis[[torm]]is õõtsuv tüvi
paindus hiigelkurikas;
mürisedes hirmus vavbik
439. rida:
päris ilma ääre peale,
kuhu päike punetades
laskub nagu laisk [[flamingo]],
päeva lõpul pessa poeb.
</poem>
452. rida:
maalt, kus elavad dakootad,
sealt, kus Minnehaha kosed
tammikutes[[tammik]]utes vahutades
naerdes orgu[[org]]u langevad.
 
Seal teeb vana Noolemeister
nooleotsi liivakivist[[liivakivi]]st,
nooleotsi kaltsedonist[[kaltsedon]]ist,
[[jaspis]]est ja [[räni]]kivist,
jaspisest ja ränikivist,
ihub tipud teravateks,
servakandid siledaks.
 
Elas tema juures [[tütar]],
tujukas ja tumesilmne;
piiga pilgus vaheldusid
nagu Minnehaha koses
päiksehelk ja pilve[[pilv]]e vari;
imekaunis oli neiu,
kergejalgne nagu [[jõgi]],
[[juuksed]] voogasid kui lained[[laine]]d,
naeris nagu vetevulin;
[[kosk|kose]] järgi, naeru järgi
pani isa talle nimeks
Minnehaha — Naerev Vesi.
480. rida:
<poem>
Kuulge nüüd, kuis Haiavata
[[palvetamine|palvetas]] ja paastus[[paast]]us metsas.
Ei ta anund jahiõnne
ega kalasaagi-õnne,
enesele sõjaõnne,
kuulsust sõdurite[[sõdur]]ite keskel:
hõimu hüvangut vaid ihkas,
kasu kogu rahvale.
 
Okstest punus palveonni
paastukohaks paksu metsa[[mets]]a,
Suure Järve kalda äärde
kaunil kevadisel ajal,
õiterohkel [[mai|lehekuul]];
unelmais ja nägemustes
paastus [[seitse]] päeva seal.
</poem>
* "V. Haiavata paastumine", lk 43
522. rida:
Sihvakana sirgelt seisis
kollases ja rohelises,
[[suled]] hõljusid tal kuklas,
hingeldusest värisedes,
higipiisad[[higi]]piisad kulmu kohal
sätendasid kastena.
</poem>
537. rida:
Homme minust jagu saad!
Valmista siis mulle ase
kuhugi, kus [[vihm]] mind kastaks,
päikest küllalt peale paistaks!
Kuldselt [[rohelised]] riided
kisu seljast, rebi suled,
pane mulda[[muld]]a mind ja kata
kinni pehmelt, kohevalt.
 
Valva, et mul oleks rahu,
et mind [[ohakad]] ei kiusaks,
kaaren kagadžii — ei tuleks
und ja puhkust katkestama;
559. rida:
mets ja taevas segunesid,
vapper süda põues peksles
nagu tuur, kes võrku[[võrk]]u sattund,
võrgu silmi rebestab.
Tuleringina ta ümber
lõõmas päeva [[loojang]] taevas,
nagu vaataks tuhat päikest
kahe kange heitlemist.
 
Äkitselt ta seisis üksi,
üsna üksi haljal murul[[muru]]l,
pingutusest lõõtsutades,
väsimusest[[väsimus]]est värisedes.
Jalge ees tal kaunis nooruk
hingetuna, elutuna,
588. rida:
 
Pikapeale tõusis mullast
väike roheline [[idu]],
hiljem lehti[[leht]]i lisaks tärkas;
ammu enne suve lõppu
seisis oma täies ilus,
637. rida:
 
<poem>
Gitši Gumi [[luide|luiteliival]],
Suure Järve vete ääres,
oma koja ukse lävel
643. rida:
kaunil suvehommikul.
 
Õhus tundus kargeid lõhnu[[lõhn]]u,
mullas tärkamiserõõmu.
Päiksepaistel [[Lääs|lääne]] poole,
otse naabermetsa poole
läksid kuldses parves amod —
päevasoojas sumisedes
[[mesilane|mesilinnud]] lendasid.
 
Tema kohal sinas taevas,
järve[[järv]]e vesi laius jalgel;
päiksepaistel lälgatades
hüppas järvepeeglist [[tuur]].
Pinnal peegeldusid selgelt
kaldapuude kõrged ladvad,<!--//-->
puude okste [[peegelpildid]]
seisid paigal vagusi.
</poem>
664. rida:
 
<poem>
Polnud [[kaur]] see ega hani,
ei ka [[pelikan]], ei haigur,
kes nilnii libises või lendas
valges hommikuses udus;
ainult tohust paat seal kõlkus,
tõusis, vajus ranna lalnteslaintes,
valgeid külgi välgutades;
tohust paadis inimesed
681. rida:
käsi üles sirutades
ootas üllas Halavata
juubeldades [[külaline|külalisi]].
Kuni tohust tehtud vene
klibustikul krigisedes
692. rida:
valjult hüüdes ütles nõnda:
"Kaunis on see päev, oo, võõrad,
mlimil te kaugelt Idamaadelt
meile külla tulite!
Külad ootavad teid rahus —
teile avatud kõik uksed[[uks]]ed,
igas vigvamis on teile
tervituseks valmis käed."
710. rida:
kuidas kaugel, muistsel ajal
elas maiselt ta kui meie,
kuldaskuidas palus, paastus, töötas,
kuldaskuidas [[juudid]], neetud sugu,
teda mõnitades peksid,
julmalt ristipuusse lõid.
KuldasKuidas surnust üles tõusis,
oma jüngrite seas köndis,
taeva pöördus tagasi.
771. rida:
</poem>
* "XX. Haiavata lahkumine", lk 192
 
 
 
==Allikata==