Toomingas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
:Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja [[pihlakas|pihlakaid]], pihlakaid ja toomingaid.
* [[A. H. Tammsaare]], "[https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXXIV Tõde ja õigus]" I, 34. peatükk
 
 
* Kui Amalia kord tahtis [[ema]] tõredat ilmet pehmendada ja selles [[lootus]]es laulis Akreniuse [[lauluraamat]]ust "Põrgu vaevasid", ütles isa: "Laula pealegi, Amalia, kui süda kutsub, aga ära [[põrgu]]t oma [[süda]]messe laula, et sa ei teeks oma elu põrguks. Vaata parem [[aken|aknast]] välja." — Amalia vaatas. Toomingas õuel oli täies õies ja kaks tallekest kepslesid [[muru]]l. Küllap see oli isa tookordse märkuse teene, et Amalia ikka veel mäletab oma lapsepõlvesuve toomingate õitsemist ja vana, nõrgaks jäänud emalamba kaht laukotsaga talle.
** [[Sylvi Kekkonen]], "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964, lk 13