Armulugu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
 
3. rida:
* Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil [[värv]]e ja [[tekstuur]]e inimeste kõnega. Mu [[õde|õe]] hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava [[punane|sametpunase]] värvingu, sedavõrd nõretab see [[hormoon]]idest. Ema on nagu mingi [[lilla]] [[nahk]], mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana [[käekott]]. [[Peaarst]] on tuhm ja kalk nagu teraslatt [[ehitusplats]]il. (lk 102)
* Kuidas võin ma oma seisundis omistada nii suurt tähtsust armuloole? Ma peaksin tahtma elada selleks, et liikuda, naasta liustikule, näha oma [[perekond]]a, kohtuda inimestega, avastada [[maailm]]a, lõppematult [[naeratus|naeratada]] ning ikka ja jälle naerda. Ma tean, et need on mulle olulised asjad. Tohutult olulised. Aga ma tean ka, et armastusetunne on see, mis kõigele sellele [[värv]]i annab. (lk 159)
** [[Clélie Avit]], "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157
 
[[Kategooria:Ühiskond]]