Unustamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
* "Nii et [[orav]] jääkski puuri?" küsis [[toimetaja]] oma juuksesalke raputades.▼
* Mõneti on kõik [[kultuur]]i võtmetekstid seotud unustamisega. Unustamine ja vaigistamine on [[tähendus]]e [[ema]], kui mitte koguni vaarema.▼
:"Mitte just seda," arvas Indrek, "aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab."▼
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 69▼
:"Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte," arvas toimetaja ja lisas juurde: "Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis [[mõte]] on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab [[juhus]]t, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi."▼
* [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_III/V "
* Looja on mulle andnud hea [[mälu]]. Ja kuigi paljud [[mälestus]]ed on saanud mu hingele [[piits]]aks, ei tahaks ma midagi olla unustanud. See on ju minu [[elu]]. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu [[Unenägu|uni]], mis ärgates kohe ununes.
* Kui eeldame, et metafoor on ühte kindlat tüüpi süntaksi pisike mudel, siis peaks ka metafoor töötama eelkõige negatsioonimeetodil, see tähendab tegelema mingi olulise tähendusosa unustamisega. Ja nii see tõenäoliselt ongi. Kui me suvatseme kellegi kohta lendu lasta repliigi ''munapea!'', siis "unustame" selle metafoori abil ära kõik selle isiku tunnusjooned, mis teda munapeast eristavad. Metafoori sisu ei saa seetõttu kunagi lõplikult määratleda, sest metafoor on oma olemuselt sisutühi: temas on kas kõik või mitte midagi. Metafoor ei ole võrdlus, vaid kategoriseerimine. Või pisut pehmemas variandis: metafoor on pigem liigitamine kui võrdlemine. Metafoor kehtestab mingi uue klassifitseerimisaluse, mis lubab meil hetkeks oma [[mälu]] ära petta ja unustada kõik eelneva klassi tunnused.▼
** [[
* Vimes üritas. See polnud lihtne. Talle meenus uduselt, et ta jõi, et unustada. Selle tegi aga mõttetuks [[fakt|tõsiasi]], et ta ei mäletanud enam, mida ta unustada tahtis. Lõppkokkuvõttes jõi ta selleks, et oma [[joomine|joomist]] unustada.▼
** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 51-52▼
25. rida ⟶ 23. rida:
* Totalitaarseid liikumisi kui selliseid ja eriti nende juhtide kuulsuse palet iseloomustab kõige selgemalt ehk nende unustamise hämmastav libedus ja nende asendamise hämmastav hõlpsus.▼
* [[Internet]] on [[George Orwell|Orwelli]] raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse [[mälu]]ta. Vähemasti kuni Minevikumasina<ref>Wayback Machine.</ref> tekkeni. Minevikumasina ja [[Internetiarhiiv]]i abil näeme interneti [[minevik]]ku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110)▼
** [[Hannah Arendt]], "Totalitarismi lätted", 1. ptk▼
** [[Lawrence Lessig]], "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017▼
* Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba [[abielu]]s oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda [[ängistus]]est, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)▼
* Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse [[algus]]eni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.▼
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26▼
** [[Hasso Krull]] (Juhan Raud [https://kultuur.postimees.ee/6511827/hasso-krull-jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased] Postimees, 31. jaanuar 2019, intervjuu)▼
▲* Vimes üritas. See polnud lihtne. Talle meenus uduselt, et ta jõi, et unustada. Selle tegi aga mõttetuks [[fakt|tõsiasi]], et ta ei mäletanud enam, mida ta unustada tahtis. Lõppkokkuvõttes jõi ta selleks, et oma [[joomine|joomist]] unustada.
▲* "Nii et [[orav]] jääkski puuri?" küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
▲** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 51-52
▲:"Mitte just seda," arvas Indrek, "aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab."
▲:"Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte," arvas toimetaja ja lisas juurde: "Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis [[mõte]] on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab [[juhus]]t, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi."
▲* [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" III, 5. peatükk
▲* [[Internet]] on [[George Orwell|Orwelli]] raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse [[mälu]]ta. Vähemasti kuni Minevikumasina<ref>Wayback Machine.</ref> tekkeni. Minevikumasina ja [[Internetiarhiiv]]i abil näeme interneti [[minevik]]ku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110)
▲* Totalitaarseid liikumisi kui selliseid ja eriti nende juhtide kuulsuse palet iseloomustab kõige selgemalt ehk nende unustamise hämmastav libedus ja nende asendamise hämmastav hõlpsus.
▲** [[Lawrence Lessig]], "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017
▲** [[Hannah Arendt]], "Totalitarismi lätted", 1. ptk
▲* Kui eeldame, et metafoor on ühte kindlat tüüpi süntaksi pisike mudel, siis peaks ka metafoor töötama eelkõige negatsioonimeetodil, see tähendab tegelema mingi olulise tähendusosa unustamisega. Ja nii see tõenäoliselt ongi. Kui me suvatseme kellegi kohta lendu lasta repliigi ''munapea!'', siis "unustame" selle metafoori abil ära kõik selle isiku tunnusjooned, mis teda munapeast eristavad. Metafoori sisu ei saa seetõttu kunagi lõplikult määratleda, sest metafoor on oma olemuselt sisutühi: temas on kas kõik või mitte midagi. Metafoor ei ole võrdlus, vaid kategoriseerimine. Või pisut pehmemas variandis: metafoor on pigem liigitamine kui võrdlemine. Metafoor kehtestab mingi uue klassifitseerimisaluse, mis lubab meil hetkeks oma [[mälu]] ära petta ja unustada kõik eelneva klassi tunnused.
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Grenader 2008, lk 63
▲* Mõneti on kõik [[kultuur]]i võtmetekstid seotud unustamisega. Unustamine ja vaigistamine on [[tähendus]]e [[ema]], kui mitte koguni vaarema.
▲** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 69
47. rida ⟶ 49. rida:
* [[Cicero]] pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines ''topos''<nowiki>'</nowiki>eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste [[eneseteadvus]]es. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": [[kroonik]]ud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (''res gestae''), mida ülistasid lauludes [[bard]]id, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus.
▲* Looja on mulle andnud hea [[mälu]]. Ja kuigi paljud [[mälestus]]ed on saanud mu hingele [[piits]]aks, ei tahaks ma midagi olla unustanud. See on ju minu [[elu]]. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu [[Unenägu|uni]], mis ärgates kohe ununes. (lk 4)
** [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 55▼
▲* Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse [[algus]]eni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.
▲* Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba [[abielu]]s oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda [[ängistus]]est, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
▲** [[Hasso Krull]] (Juhan Raud [https://kultuur.postimees.ee/6511827/hasso-krull-jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased] Postimees, 31. jaanuar 2019, intervjuu)
▲** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
▲* [[Cicero]] pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines ''topos''<nowiki>'</nowiki>eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste [[eneseteadvus]]es. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": [[kroonik]]ud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (''res gestae''), mida ülistasid lauludes [[bard]]id, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
▲** [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021
==Luule==
| |||