Oht: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
 
==Proosa==
 
* "Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub [[hai]]sid?"
* "Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.
:"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu [[vanaisa]] ise käis siin mullu suplemas."
:"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita [[ülesanne]]t, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati [[kuller]]itena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)
:"Või nõnda siis," ütles Buck.
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 757
:"Vanaisa tuli juba [[reede]]l [[haigla]]st välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate [[puujalg]]adega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." (lk 266-267)
* [[Astrid Lindgren]], [[Pipi Pikksukk (raamat)|"Pipi läheb laevale"]], rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk
 
 
* Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas [[Notsu]]t siiski alles tema [[vangistus]]e viimasel pooltunnil, kui [[Öökull]], kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma [[tädi]]st, kes kord eksikombel meri[[kajakas|kajaka]] [[muna]] välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see [[lause]]gi siin praegu, kuni Notsu, [[kael]] õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.
** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]"., Tõlkinudtlk [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, (lk 106)
 
 
* "Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub [[hai]]sid?"
* "Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.
:"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu [[vanaisa]] ise käis siin mullu suplemas."
:"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita [[ülesanne]]t, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati [[kuller]]itena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)
:"Või nõnda siis," ütles Buck.
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
:"Vanaisa tuli juba [[reede]]l [[haigla]]st välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate [[puujalg]]adega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." (lk 266-267)
 
* [[Astrid Lindgren]], [[Pipi Pikksukk (raamat)|"Pipi läheb laevale"]], rmt: "Pipi Pikksuka lood"., Tõlkinudtlk [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 266-267
 
* Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.
:Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris [[vastane|vastast]]. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele [[pokker]]imängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: [[võit|võidu]] [[saladus]] peitub selles, <!--//-->et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma [[hirm]]u. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline [[rahu]]. (lk 98-99)
* [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
 
 
26. rida ⟶ 22. rida:
* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolmu]]st, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
 
 
* Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.
:Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris [[vastane|vastast]]. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele [[pokker]]imängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: [[võit|võidu]] [[saladus]] peitub selles, <!--//-->et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma [[hirm]]u. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline [[rahu]]. (lk 98-99)
* [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 98-99
 
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Oht"