|
* Ka jõukad [[pärismaalased]] käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. [[Foto]]dFotod olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate [[altar]]i kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, et näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid [[igavik]]uga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama [[mälestus]]e nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune [[turban]], kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin.
** [[Marguerite Duras]], "Armuke", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu 11/12 1989, lk 50
|
