Marguerite Duras: erinevus redaktsioonide vahel

* Ka jõukad [[pärismaalased]] käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. [[Foto]]d olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate [[altar]]i kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, et näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid [[igavik]]uga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama [[mälestus]]e nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune [[turban]], kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin. (lk 50)

* Oli juhtunud eksitus. Tehtud [[viga]] täitis mõne [[sekund]]iga kogu ilmaruumi. [[Skandaal]] oli Jumala mõõtu. Mu väike [[vend]] oli surematu ja seda polnud märgatud. [[Surematus]] oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustavast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. [[Skandaal]], viga täitis kogu ilmaruumi. (lk 54)

* [[Ärasõidud]]. Ikka ühed ja samad ärasõidud. Ikka esimesed mereleminekud. Maast eraldumine toimus alati valus ja ühesuguses meeleheites, kuid see polnud iial takistanud mehi ära sõitmast, ei [[juut]]e, mõtlejaid, ei üksnes merele kippuvaid puhastverd [[rändaja]]id, ja polnud niisamuti iial takistanud naisi neil minna laskmast, naisi, kes ise ei sõitnud iial, kelle hoida jäid sünnipaik, järelpõlv, vara ja kojutuleku mõte. (lk 56)