Kuusk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
* Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja [[oks]]i. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas [[kask]], üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
 
 
* Meie rännaku lähemaks eesmärgiks oli haruldane kuusk, mis Tedremaa heinamaa veerel haljendas ja oma hiiglasuurusega ümbruskonna metsade üle valitses. Kuusk asus keset tihedat tihnikut, kus painduvad kastikud, roosaõielised pajulilled ja lihavad heinputked haava-, kase- ja pihlakavõras üksteisega võistlesid ja maavits oma kollased õied alandlikult oma kaaslaste varju alla peitis. Hiiglakuusk, mille jämedat tüve kaks inimest rinnakõrguselt hädavaevalt ümber suutsid haarata, tõstis majesteetlikult oma püramiidset latva sinavasse õhuruumi. Viis võimsat juurt toetas vägevat tüve, sünnitades enda vahel sügavaid koopaid ja tuletades meelde määratu suuri küünlajalaharusid. Tasane tuuleõhk kahises haava värisevais lehtedes, mille õrnad varjud hiiglakuuse valkjashallil koorel virvendasid.
:Meile teatati, et see iidne looduse mälestusmärk oleks juba ammu halastamatu sae ohvriks langenud, kui saag mitte liiga lühike poleks olnud. Aastasajad olid möödunud, terved põlvkonnad taimi ja loomi oli kuusk näinud sündivat ja surevat, kuid ta seisis ikka veel seal, tõsiselt ja tummalt. Kaua istusime me metsakuninga sammaldunud juurtel ja otsisime lahendust mõistatusele, miks looduses üks nähtus nii suur ja püsiv, teine nõnda kaduv ja üürike.
* [[Johannes Piiper]], "Teekond Eesti ürgmetsadesse", juuli 1921, rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 17-18
 
 
19. rida ⟶ 24. rida:
 
* [[Maja]]kesest tõusis [[taevas]]se peenike suitsujuga. Kuused hõljutasid oksi, sest neile ei meeldinud, kui avalikes kohtades [[Suitsetamine|suitsetati]]. Aga kes on kunagi küsinud, mida arvavad kuused suitsetamisest.
** [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu"., Tõlkinudtlk [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 20