Vilsandi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
 
'''Vilsandi''' on [[saar]] [[Saaremaa]]st [[lääs|läänes]].
 
==Proosa==
 
* Kuni silmapiirini ulatus värvikirju õievaip, ilmekaim ja ilusaim, mida iganes olen näinud. Tema põhitooniks oli lehekeerustiku tume- ja heleroheline vormiküllus, valdavaks värviks [[kellukas|nõmmekellukate]] õitemere tume sina, milles punetas õitsvate [[kurereha]]de purpur. Vaiba sinirohelist kudet läbisid lumivalge lõimena angerpistide keerukad read. Väävel- ja kuldkollaste tikanditena kaunistasid suurt ja ilusat kaljuvaipa hunditubaka, humallutserni ja roomava marana õieread.
:See oli imeliselt ilus ja suursugune kuub, millega loodus igal aastal uuesti ehib Vilsandi karmi kaljunõmme.
* [[Johannes Piiper]], "Vilsandi rannanurmel" [juuni 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 51
 
 
* Ühel tuulisel suvepäeval nähti Felslandi saarel võõrast meest. Mees hulkus risti ja põiki läbi saare põlised männikud[[männik]]ud, uitas mööda lõputuid kadastikke[[kadastik]]ke ja jõudis viimaks saare edelaranniku kõrgele kaldapangale, kus kõrvu kurdistas [[kajakas|kajakate]] kisa ning mürinal paiskusid krobelisele kaljujalamile valgelakalised lained[[laine]]d. Siin võttis Mees mütsi[[müts]]i peast ja laskis soolasel meretuulel pikka aega sasida oma pikki, juba veidi hallisegunevaid [[juuksed|juukseid]]. Tema olemisest võis välja lugeda talitsetud rõõmu[[rõõm]]u ning sügavat sisemist rahu.
** [[Heino Väli]], "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel", Tallinn: Eesti Raamat, 1971
 
 
* [[Tuletorn]] on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast [[meeskoor]], nii nagu kogu Lõpmatus kipub [[talv]]el meestesaareks kätte minema. (lk 91)
6. rida ⟶ 17. rida:
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019
 
* Ühel tuulisel suvepäeval nähti Felslandi saarel võõrast meest. Mees hulkus risti ja põiki läbi saare põlised männikud, uitas mööda lõputuid kadastikke ja jõudis viimaks saare edelaranniku kõrgele kaldapangale, kus kõrvu kurdistas kajakate kisa ning mürinal paiskusid krobelisele kaljujalamile valgelakalised lained. Siin võttis Mees mütsi peast ja laskis soolasel meretuulel pikka aega sasida oma pikki, juba veidi hallisegunevaid juukseid. Tema olemisest võis välja lugeda talitsetud rõõmu ning sügavat sisemist rahu.
** [[Heino Väli]], "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel", Tallinn: Eesti Raamat, 1971
 
==Kirjandus==