Ilf ja Petrov: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
BirgittaMTh (arutelu | kaastöö)
BirgittaMTh (arutelu | kaastöö)
34. rida:
* Võõras .. seisis veel hetke tühjaksjäänud väljakul ja sõnas veendunud häälega:
:"Ei, see ei ole Rio de Janeiro."
:"Hetke pärast koputas ta juba täitevkomitee esimehe kabineti uksele.
:[…]
:"Tere, te ei tunne mind vist ära?"
:Esimees .. heitis külalisele kaunis hajameelse pilgu ja ütles, et ei tunne.
:"Kas tõesti ei tunne? Ometi leiavad paljud, et ma olen oma isaga hämmastamapanevalt sarnane."
:"Ka mina olen oma isa sarnane," lausus esimees kannatamatult. "Mis teil vaja on, seltsimees?"
:"Kogu asi on siin selles, missuguse isa," tähendas külaline kurvalt. "Ma olen leitnant Šmidti poeg."
:Esimees sattus segadusse .. Seni kui ta mõtteid kogus, et Musta mere kangelase pojale käesoleval juhul sobivat küsimust esitada, uuris külaline ostja asjatundliku pilguga kabineti sisustust.
:[…]
:""Slaavi hümni" tüüpi kapp," mõtles külaline. "Siit palju ei saa. Ei, see ei ole Rio de Janeiro."
:[…]
:"Vabandage, mis te nimi on?"
:"Nikolai… Nikolai Šmidt."
:"Aga isanime järgi?"
:"Ah kui räbalasti!" mõtles külaline, kes oma isa nime ei teadnud.
:"Jaa," venitas ta, põigeldes otsesest vastusest kõrvale, "nüüd ei tea paljud revolutsiooni kangelaste nimesid. NEPi-uim! Pole enam seda entusiasmi. Sattusin teie linna täiesti juhuslikult. Mul juhtus reisil äpardus. Jäin ilma kopikata."
:[…]
:Musta mere kangelase poeg asus kergelt, ilma pealekäimiseta, asja juurde. Ta palus viiskümmend rubla. Asutuse eelarve kitsastesse raamidess surutud esimees võis anda ainult kaheksa rubla ja kolm lõunatalongi kooperatiivsööklasse "Endine kõhu sõber".
:Kangelase poeg pistis raha ja talongid kantud hallitähnilise pintsaku taskusse ja tahtis juba roosalt tumbalt üles tõusta, kui kabineti ukse taga kuuldus müdinat ja sekretäri keelavaid hüüdeid.
:Uks läks hooga lahti ja lävele ilmus uus külaline.
:[…]
:"Tere, esimees," põrutas uustulnuk labidataolist kätt ulatades. "Saame tuttavaks. Leitnant Šmidti poeg."
:[…] Esimehe näole ilmus õel naeratus.
:Ja kui leitnandi teisele pojale hakkas paistma, et kõik on mokas ja esimehe kohutav viha kohe tema punapeale langeb, tuli roosalt tumbalt pääsemine.
:"Vasja!" hüüdis leitnant Šmidti esimene poeg ja hüppas püsti. "Minu vend! Kas tunned ära oma venna Kolja?"
:Ja esimene poeg haaras teise poja kaissu.
:"Tunnen küll!" ütles Vasja, kes juba taipama hakkas. "Tunnen ära oma venna Kolja!"
:[…]
:"Aga miks sina ei kirjutanud?"
:"Mina kirjutasin," vastas vend ootamatult, tundes, et olukord liiga lõbusaks muutub. "Isegi tähtkirju saatsin. Mul on ka postikviitungid olemas."
:[…]
:Kui veider see ka ei olnud, ent paberite nägemine rahustas esimeest natuke, ja vennad hakkasid elavamalt oma mälestusi sõeluma. Punapea, kes oli olukorraga täiesti ära harjunud, hakkas üsna arukalt, kuigi monotoonselt ümber jutustama suure tiraažiga brošüüri "Mäss Otšakovil"sisu. Vend kaunistas tema kuiva kirjeldust üksikasjadega, mis olid nii maalilised, et esimees, kes oli juba rahunenud, hakkas uuesti kõrvu kikki ajama.
:Ent ta laskis siiski vendadel rahuga minna, ja need jooksid suurt kergendust tundes tänavale.
 
*[[Õlu|ÕLUT]] MÜÜAKSE AINULT [[ametiühing|AMETIÜHINGU]] LIIKMETELE (lk 29)