Vennad Lõvisüdamed: erinevus redaktsioonide vahel

* „Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani.“ – 1. ptk

* „“Kuidas elu võib nii õudne olla?“ küsisin. „Kuidas võib see elu olla nii jube, et mõni peab ära surema veel enne, kui ta on kümme aastat täis saanud?““ – 1. ptk

* „„Tead, Korp, sa lendad võib-olla mõnel õhtul ka Nangijaalast minu juurde. Istud siis lumivalge tuvina aknaplekil, eks?““ – 1. ptk

* „Joonatani suunurgast immitses verd, ta ei suutnud peaaegu üldse rääkida. Kuid ta püüdis siiski naeratada ning tõi kuuldavale mõned sõnad: „Ära nuta, Korp, me kohtume Nangijaalas.“ See oli kõik, mis ta ütles, ei midagi rohkemat. Pärast seda pani ta silmad kinni, inimesed tulid ja viisid ta minema ning ma ei näinud teda enam kunagi.“ – 2. ptk

* „Kui ma seal silla peal lamasin, tundsin ennast viimse kui tollini terve ja rõõmsana – milleks mulle siis veel ilu pidi tarvis olema? Niikuinii oli kogu mu keha nii õnnelik, et tundus justkui üleni naerusena.“ – 3. ptk

* „“Kahtlemata on see meie jaoks vana aeg. Aga sama hästi võib öelda, et see on hoopis noor aeg.“ Ta mõtles pisut järele. „Jah, just nii see ongi,“ lausus ta seejärel. „Noor, terve ja tore aeg, milles on hea ning lihtne elada.“ – 4. ptk

* „Kuid Joonatan ütles: „Oi, see täht, mis on Maa, rändab ringi kuskil väga kaugel maailmaruumis, seda sa siit küll ei näe.“ Minu meelest oli see peaaegu et natuke kurb.“ – 4. ptk

* „“Korp, mul on ülepea üksainus vend, keda ma tahan kaitsta kõige halva eest. Kuidas võid sa nõuda, et ma sind kaasa võtaksin, kui mul läheb tarvis kogu oma jõudu millegi muu jaoks. Millegi niisuguse jaoks, mis on tõega ohtlik.““ – 6. ptk

* „Ning nüüd kavatses ta mind jälle maha jätta, muudkui kaduda ohtude juurde, millest mul polnud aimugi. Aga kui ta seekord tagasi ei peaks tulema, pole enam mingit abi loota, siis jään ma igaveseks ajaks üksi. Tundsin, kuidas läksin järjest vihasemaks, ma karjusin veelgi hullemini tema peale ning ütlesin talle nii palju inetusi, kui ma suutsin välja mõelda.“ – 6. ptk

* „Aga selle peale ütles Joonatan, e on olemas asju, mida peab tegema isegi siis, kui see on ülimalt hädaohtlik. „Aga miks ometi?“ pärisin mina. „Sest, et muidu pole sa mindi inimene, vaid lihtsalt väike rämps,“ kostis Joonatan.“ – 6. ptk

* „Küllap on nõnda, et keegi ei armasta reeturit isegi siis, kui ta talle endale kasu toob.“ – 8. ptk

* „Ma tean, et valetada ei tohi, aga kui mängus on elu, siis lihtsalt peab seda tegema.“ – 8. ptk

* „Joonatan ütles, et türannid on alati hirmul. Tengil aga oli kõikidest türannidest kõige hullem.“ – 10. ptk

* „Tengil nuttu ei kuulanud. Ta istus oma hobuse seljas ja muudkui osutas ning teemant tema nimetissõrmel sähvatas iga kord kui ta kellegi surmale määras, see oli jube, ta mõistis inimesi surma oma palja nimetissõrmega.“ – 10. ptk

* „Olime kõik kolmekesi üsna kurvad. Mina kõige enam. Ma nutsin Fjalari pärast. Ja Mattiase pärast ka. Ta oli ju mulle peaaegu vanaisaks saanud ja nüüd pidin ta maha jätma. Nutsin ka sellepärast, et olin nii väike ja nii hirmunud ega suutnud teha kõige vähematki, kui tulid sõdurid ja lõid mu vanaisa.“ – 11. ptk

* „Me kõik tunneme hirmu,“ jätkas ta. „ Ainult mõnikord ei tohi seda välja näidata.“ – 11. ptk

* „Tuli lõi heledamalt leegitsema ning selle paistel nägin ma, kuivõrd väsinud ja kurb ta oli. „Aga lõpplahing, saad sa aru, Korp, ei saa olla midagi muud, kui üks kuri muistend surmast, surmast ja surmast. Seepärast peab Orvar juhtima seda lahingut ja mitte mina, sest mina ei kõlba kedagi tapma.“ – 12. ptk

* „“Aga ma ei suuda ju kedagi tappa,“ väitis Joonatan. „Sa tead seda väga hästi, Orvar!“ „Isegi siis, kui su enda elu on mängus?“ küsis Orvar. „Ei, isegi siis mitte,“ vastas Joonatan. Seda ei suutnud mõista ei Orvar ega isegi Mattias. „Kui kõik oleksid nagu sina,“ ütles Orvar, „siis valitseks kurjus ju igavesti!“ Kuid selle peale ütlesin mina, et kui kõik oleks nagu Joonatan, poleks mingit kurjust üldse olemaski.“ – 15. ptk

* „Paljud andsid oma elu vabaduse eest. Jah, nüüd oli nende org vaba. Kuid need, kes surma olid saanud, lebasid seal ega teadnud seda enam.“ – 15. ptk

* „Kas mäletad seda korda, kui me sinuga hüppasime? Toda õudset korda, kui maja põles ja me hüppasime alla aeda.“ – 16. ptk

* „“Niipea, kui me alla jõuame, näeme juba Nangiliima kuma. Me näeme hommikuvalgust Nangiliima orgude kohal, seal on praegu hommik.““ – 16. ptk

* „Siis mõistsin, mis mul teha tuli. „Joonatan, ma võtan su selga,“ ütlesin. „Ükskord tegid sa seda minuga. Nüüd teen mina niisamuti sinuga. See on ju õiglane.““ – 16. ptk