Kuslapuu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
[[Pilt:Anthonore_Christensen_-_En_buket_blomster_i_skovbunden_-_1882.png|pisi|Anthonore Christensen, "Metsavaikelu kuslapuuõitega" (1882)]]
[[Pilt:Anna_Munthe-Norstedt_Still_life_with_irises_and_forget-me-nots.jpg|pisi|Anna Munthe-Norstedt, "Vaas iiriste, meelespeade ja kuslapuuokstega" (1922)]]
 
'''Kuslapuu''' (''Lonicera'') on liigirikas põõsaste perekond kuslapuuliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki, harilik kuslapuu (''Lonicera xylosteum'') ja sinine kuslapuu (''Lonicera caerulea''),
metsistuma kalduvad mõned kultuurtaimedena introdutseeritud liigid, tatari kuslapuu (''Lonicera tatarica'') ja lõhnav kuslapuu (''Lonicera caprifolium'').
 
 
==Proosa==
 
* Selsamal hetkel kostis tihnikust põõsalinnu ja [[lõoke]]se laulu ja Tristan pani neisse helidesse kogu [[hellus]]e. Kuninganna mõistis oma sõbra sõnumit. Ta märkab maa peal [[sarapuu]]oksa, millesse on tihedasti põimitud [[kuslapuu]], ja mõtleb: "Nii läheb ka meiega, sõber; ei saa teie läbi ilma minuta ega mina ilma teieta."
* [[Joseph Bédier]], "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 153
 
 
* See oli [[koduigatsus]]. Aga [[kodu]] ei olnud [[Barcelona]] ja vanavanemate [[maja]], vaid see [[väikelinn]] ja väike maja, kus nad olid elanud tegelikult üsna lühikest aega, pealegi [[sõda|sõja]] sünge [[vari|varju]] all. Aga sealt oli talle meele jäänud midagi muud — soojad [[valge]]d [[müür]]id, mille päeval kogutud [[soojus]]est jätkus poole [[öö]]ni. Apelsiniõite ja kaprifooliumi lõhn. Inimesed, kes kõik üksteist tundsid ja kel selletõttu oli alati midagi üksteisega rääkida, kui nad õhtusel jõudetunnil kokku said.
** [[Karl Ristikivi]], "Lohe hambad"., Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 88
 
 
* Sageli kasvab läti aedades lõhnav kuslapuu, mida nimetatakse saksapäraselt "magusaks armastuseks". Et see roniks üles, on tarvis tuge. [[Mai]] lõpus või [[juuni]] algul õitseb põõsas kreemikate õitega, levitades ümbruses magusat [[lõhn]]a. "Magus armastus" kasvab ka minu [[aed|aias]]. Mäletan, et selle tõid vanemad kaasa liivi küladest. Meie põõsas kiratseb juba 34 aastat, ehkki õitseb igal suvel. Me hooldame ja väetame seda, lõikame ära kuivanud oksad. Siiski ei edene see meie aia võõras pinnases, kus liivane muld on läbi kasvanud [[sirel]]ite ja [[mänd]]ide juurtest.
** [[Anna Žīgure]], "Läti maa ja taevas"., Tõlkinudtlk Kalev Kalkun;, [[Loomingu Raamatukogu]] 29/30, 2001, lk 97
 
 
==Draama==
 
<poem>
Üht küngast tean, kus õitseb [[liivatee]]
13. rida ⟶ 30. rida:
on põimund [[kibuvits]] ja muskusroos.
</poem>
* [[William Shakespeare]], "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen., Tõlkinudtlk Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon
 
 
22. rida ⟶ 39. rida:
Oo, kuis sind armastan! Kuis jumaldan!
</poem>
* William Shakespeare, "Suveöö unenägu", IV vaatus, I stseen., Tõlkinudtlk Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 363, Titania
 
 
54. rida ⟶ 71. rida:
[[Jaan Kaplinski]], "Viidumäel üksi kasvab lõhnav käoraamat" kogus [https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/12113 "Tolmust ja värvidest"]
 
==Proosa==
* See oli [[koduigatsus]]. Aga [[kodu]] ei olnud [[Barcelona]] ja vanavanemate [[maja]], vaid see [[väikelinn]] ja väike maja, kus nad olid elanud tegelikult üsna lühikest aega, pealegi [[sõda|sõja]] sünge [[vari|varju]] all. Aga sealt oli talle meele jäänud midagi muud — soojad [[valge]]d [[müür]]id, mille päeval kogutud [[soojus]]est jätkus poole [[öö]]ni. Apelsiniõite ja kaprifooliumi lõhn. Inimesed, kes kõik üksteist tundsid ja kel selletõttu oli alati midagi üksteisega rääkida, kui nad õhtusel jõudetunnil kokku said.
** [[Karl Ristikivi]], "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 88
 
 
* Sageli kasvab läti aedades lõhnav kuslapuu, mida nimetatakse saksapäraselt "magusaks armastuseks". Et see roniks üles, on tarvis tuge. [[Mai]] lõpus või [[juuni]] algul õitseb põõsas kreemikate õitega, levitades ümbruses magusat [[lõhn]]a. "Magus armastus" kasvab ka minu [[aed|aias]]. Mäletan, et selle tõid vanemad kaasa liivi küladest. Meie põõsas kiratseb juba 34 aastat, ehkki õitseb igal suvel. Me hooldame ja väetame seda, lõikame ära kuivanud oksad. Siiski ei edene see meie aia võõras pinnases, kus liivane muld on läbi kasvanud [[sirel]]ite ja [[mänd]]ide juurtest.
** [[Anna Žīgure]], "Läti maa ja taevas". Tõlkinud Kalev Kalkun; [[Loomingu Raamatukogu]] 29/30, 2001, lk 97
 
==Välislingid==