Maire Aunaste: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Emmatrumm (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Emmatrumm (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
13. rida:
* Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?
** “Iseennast kuulates” (1997)
 
* Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki — miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi.
Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata — nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks poolt — valu kõrval jääb alati ka mälestuste ilu.
** "Iseennast kuulates" (1997)
 
* Eestlasele on kõige möödupuuks töö.