Läänerindel muutuseta: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (Robot: muudetud 3 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata)
Resümee puudub
'''"Läänerindel muutuseta"''' on saksa kirjaniku [[Erich Maria Remarque]]'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil[[päev]]il ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel.
 
Lehekülje numbrid on antud raamatu ''Läänerindel muutuseta'' (Tallinn: Tänapäev, 2006) järgi.
 
* See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle [[sõda]] hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest.
** lk 5
 
*Albert ütleb selle välja: "Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud."
*Tal on [[õigus]]. Me pole enam [[noorus]]. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja [[elu]] armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant[[süda]]nt. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.
** lk 67–68, V peatükk
 
* Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootamata seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada.
* Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja käksin ühte teise varjendisse sest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud.
* Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.
** lk 104, VII peatükk
 
*Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende nahk muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel silmad[[silm]]ad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid voodi juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. Arsti kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest ja õlgadest.<br>Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu olma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on ju see ainult üks laatsaret, ainult üks palat, – Saksamaal on leidub neid sadu tuhandeid, Prantsusmaal sadu tuhandeid. Venemaal[[Venemaa]]l sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.
** lk 187, X peatükk
 
*Olen [[noor]] kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma[[surm]]a, hirmu[[hirm]]u ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad[[isa]]d, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate[[Aasta]]te kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?
** lk 187–188
 
** lk 207, XII peatükk
 
*"Läänerindel muutuseta" on üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe "tundmatu sõduri" jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt[[päev]]ilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
** tagumisel kaanel
 
8721

muudatust