Manfred Kyber: erinevus redaktsioonide vahel

* Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina [[ise]].

* Headus on kõrgeim, milleni [[inimene]] võib jõuda, sest selline on ka jumala[[jumal]]a olemus.

* Raske öelda, kui palju erinevaid tundeid kõneleb ühe inimese hinges – sageli ta ei tea seda isegi, kuuldes enda sees ainult ühte häält ega aima, et neid on palju.

* Oled sa kunagi mõelnud, kui raske on tegelikult elu jaatada? Enamik neist inimestest, kes meile sellest jutlustavad kui tervest maailmavaatest, ei jaata tegelikult [[elu]], vaid hoopis iseennast. Elu nad eitavad – kas nad muidu peaksid sõdu, tapaksid loomi ja raiuksid maha terveid metsi? Elu jaatada tähendab jaatada kõike elavat, leida oma koht teiste olevuste seas nende ühises vennalikus eksistentsis.

* [[Aeg]] ei loe midagi. Üks [[päev]] võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

* Kui üksildased on [[inimesed]], kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel.

* [[Armastus]] on elu saladus.

* Oleks ju narr arvata, et vaimsed seadused on sama väikekodanlikud kui inimeste omad[[oma]]d.

* Kui kõik on ära külmunud ja lumi sajab maha ja mitte midagi muud pole näha kui ainult see lumi, siis ma soovin ikka, et kevad murraks korraga sisse, ühel ööl, tormi ja tuule[[tuul]]e ja vihmaga[[vihm]]aga, nii et ragiseb! Ja ma tahaksin, et elu oleks samasugune! Ja selles, ma arvan, ongi kogu raskus, et paraku ta ei murra, elu on sama aeglane või veel palju, palju aeglasem ja igavam. Seda ei tohi ja teist ei tohi, aga ma tahaksin nii kangesti kordki kõike tohtida! Tead, elada päris nii, nagu mina seda endale ette kujutan. Nagu muinasjutus, see peaks saabuma nagu mingi ime, nagu mingi suur ime, ja kõik peaks olema nii, ja kõik peaks olema nii, nagu ma seda endale ikka ette olen kujutanud, puud ja jõgi ja üleüldse kõik, tead - hoopis teisit kui muidu... Ükskord tahaksin ma olla [[hull]], ihust ja hingest hull!

* On inimesi, kellest [[päike]] on mööda käinud, just siis, kui ta poleks mingil juhul tohtinud mööda käia - ja kui päike laseb end liiga kaua oodata ja tuleb siis ükskord ikkagi, siis ei oska inimesed enam oodata ja sirutavad kohmaka, karmi käe. Sest karm elu teeb küll südame[[süda]]me pehmeks, aga käed karmiks - ja igatsusest saab [[hirm]]. Muidugi on see rumal, aga see on ka kurb, ja kes teab, kas see on pigem rumal või pigem kurb. Tõenäoliselt on ta mõlemat.