Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
sv: |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''"Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu"''' (ka "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu") on rootsi lastekirjaniku [[Astrid Lindgren]]i teine raamat Meisterdetektiiv Blomkvisti raamatute sarjast. Raamat ilmus 1951.
* "Ja igal asjal on [[oma]] [[aeg]], seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1)
* Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid tänavaid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli [[katus]]eid, kuhu võis üles ronida, ja kuure ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel linnal on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla ilus. (ptk 2)
19. rida:
* Sixten tormas nagu meeletu ja vandus jooksu peal pühalikult, et kui Kalle seekord veel oma saatusest peaks pääsema, kasvatab tema, Sixten, leina ja kaotuse märgiks endale ette pika ja punase habeme. Ta ei selgitanud üksikasjalisemalt, mis ta kavatses teha, et oma siledal poisinäol habet kasvama panna, ta aina jooksis. (ptk 6)
*"Sa kallis kohvikann, mis ma [[nüüd]] peale hakkan?" sosistas Kalle nõutult iseendale. (ptk 6)
* [[Ema]] seisis veel hetke paigal ja vaatas talle järele. Ning korraga tuli talle [[süda]]messe mingi seletamatu hirm. Taevake, kui kleenuke oli ta tüdruk, kui peenikese kaelaga ja kuidagi väike ning kaitsetu! (ptk 7)
* Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma pannide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud [[maailm]] on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
* "Ema, ma tunnen ennast nii
* "Kalle Blomkvist," mõtles ta, "sa oled üks töllamokk. Tõeline väike töllamokk, see sa oled! Sa oled sama palju meisterdetektiiv, kui mu vanad saapad! Siin võivad toimuda kõige jubedamad kuriteod, sina aga seisad rahulikult leti taga ja pakid sisse heeringaid. Jätka ometi seda tegevust, jätka iga hinna eest, siis on sinust vähemalt m i n g i s u g u s t kasu!" (ptk 8)
* Siis jutustas Eva-Lotta öisest marsist mööda Greni katust. Õnnetu pagarmeister raputas murelikult pead, kui ta seda kuulis. Ja [[inimesed]] kinnitavad veel, et tüdrukuid olevat lihtsam kasvatada! (ptk 9)
* "Mis sa siis hädaldad!" ütles Sixten. "Ma arvan, et nad sõidavad esmaspäeval. Muide, päris rumal nendest, sest nad meeldivad mulle, eriti tädi Ada. Ja senikaua, kui nad meie juures kodus püsivad ega jookse läbi terve linna amokki, pole minu arvates kellelgi põhjust nende vastu olla." (ptk 11)
* Anders seisis veel [[kaua]] oma nurgas. Ta ei julgenud ennast enne liigutadagi, kui oli veendunud, et postimeister on uuesti magama jäänud. Tal oli igav niiviisi seista. Peagi tundus talle, nagu oleks ta veetnud kõige parema osa oma noorusest nende mantlite taga, villased udemed nina kõditamas." (ptk 11)
* Kui ruttu ununeb [[mõrv]]? Oh, see ei võta sugugi nii kaua aega! Inimesed räägivad sellest mõnda aega, räägivad ja mõistatavad, erutuvad ja ahhetavad ning on pahased politseile, kes ei saa midagi ära tehtud. Ning siis pole see enam huvitav. Nad hakkavad rääkima uutest asjadest, erutuvad ja pahandavad juba teiste asjade üle. (ptk 15)
| |||