Paragrahv 58: erinevus redaktsioonide vahel

== [[Aleksandr Solženitsõn]] § 58-st ==

:Avaral tõlgendamisel selgus: laagris tööle[[töö]]le minemast keeldumine, kui sa oled näljas ja kurnatud, on võimu nõrgestamine. Ja toob endaga kaasa mahalaskmise. (Tööst keeldujate mahalaskmised sõja ajal).

Alates 1934. aastast[[aasta]]st, kui meile anti tagasi mõiste Kodumaa, lülitati siia ka Kodumaa reetmise alapunktid — 1a, 1b, 1c ja 1d. Nende punktide alusel karistati NSV Liidu sõjalist võimsust kahjustavaid tegusid mahalaskmisega (1b), ja ainult pehmendavate asjaolude ilmnemisel ja üksnes tsiviilisikute puhul (1a) piirduti kümne aastaga.

:Avaralt võttes: kui meie sõduritele, kes andsid end vangi (sõjalise võimsuse kahjustamine!), mõisteti ainult kümme aastat, siis oli see peaaegu et seadusevastaselt humaanne. Stalinliku[[Stalin]]liku koodeksi järgi oleks nad tulnud kodumaale saabumisel kõik maha lasta.

: Või veel üks näide avarast tõlgendamisest. Ma mäletan hästi üht kohtumist Butõrkas 1946. aasta suvel. Üks poolakas oli sündinud Lembergis, kui see kuulus veel Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. Kuni Teise maailmasõjani elas ta [[oma]] kodulinnas Poolas, siis kolis Austriasse ja töötas seal, kuni meie omad 1945. aastal ta arreteerisid. Ta sai kümme aastat Ukraina koodeksi § 54-1a järgi, see tähendab oma kodumaa — Ukraina — reetmise eest, sest selleks ajaks oli Lembergist saanud ju Ukraina linn Lvov! Vaene mees ei suutnud uurimisel tõendada, et ta ei sõitnud Viini mitte Ukraina reetmise eesmärgil! Ja nii tehtigi temast reetur.

Teine punkt räägib relvastatud ülestõusust, võimu haaramisest keskuses ja kohtadel, eriti eesmärgiga eraldada vägivaldselt mingi osa Nõukogude Liidust. Selle eest — [[karistus]] kuni mahalaskmiseni (nagu ka kõigis järgmistes punktides).

:Avardatult (nagu ei saanud paragrahvis kirja panna, aga nagu dikteerib revolutsiooniline õigusteadvus): siia kuulub igasugune katse realiseerida mis tahes vabariigi õigust[[õigus]]t Nõukogude Liidust välja astuda. Sest pole ju öeldud, kelle suhtes "vägivaldselt". Isegi kui kogu vabariigi elanikkond sooviks lahku lüüa, Moskva aga ei sooviks seda, oleks lahkulöömine juba vägivaldne. Niisiis, kõik [[Eesti]], Läti, Leedu, Ukraina ja Turkestani rahvuslased said selle punkti alusel hõlpsasti oma kümme ja kakskümmend viis aastat.

* Sügisel[[Sügis]]el aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas Stalin kriminaalkoodeksisse seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.