Johan Laidoner: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Neptuunium (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
3. rida:
* See, mida me siin 20 [[aasta]]ga suutsime ära teha, peaks meid veel vähemalt sada aastat elus hoidma.
** Väidetavalt 1940. aasta 17. juunil Narvas Vene vägede sissemarssi vaadates.<ref name="EYS_04022003"/>
*
* On inimesi, kes on väga huvitatud sellest, mis nende maiste jäänustega pärast surma sünnib, aga on ka inimesi, kes sellest sugugi huvitatud ei ole. Mina kuulun viimaste hulka. Minul ei ole mingit pieteeti maiste jäänuste kohta. Minu arvates ei ole mingit mõtet hakata laipu kokku koondama ja selle jaoks suurt ehitist püstitama Vabadussõja mälestuseks. Ja ma arvan, et minusuguseid inimesi, kes nõnda mõtlevad, on palju.
** Riiginõukogu 15. koosolekul 23. novembril 1938.
*"Minul on see vast kõige raskem öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid pean seda tegema, et säästa oma rahvast.
** Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis- ja riigikaitse komisjonide ühisel koosolekul 2. oktoobril 1939.
* Kui meil praegune olukord kestab, siis pole meil hädaldamiseks mingit põhjust. Isiklikult aga kardan, et meil läheb raskemaks. Sõdivate riikide raskused mõjutavad ka meid. Elu ei saa olla nii lahe kui senini. Kui meil läheb aga nii edasi, siis peame saatust tänama. Läheb elu meil aga raskemaks, siis peavad kõik rahvakihid end piirama. Ka sel juhul, kui meil õnnestub jääda iseseisvaks riigiks. Selleks teeme meie Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja mina, Sõjavägede Ülemjuhataja, kõik, et Eesti jääks sõjast eemale.
**Riiginõukogu koosolekul 6. märtsil 1940.
Ärge otsige oma ümbruses ja oma kaaskodanikes ainult seda, mis on inetu, nõrk ja vilets, küll aga seda, mis neis peitub ilusat, õilsat ja head.
** Kõne keskkoolide, kutsekoolide ja gümnaasiumide õpilastele 8. mail 1940.
*Miks mina ei põgenenud Eestist 1940. a. suvel? Sakslased pakkusid seda. [John C.] Wiley käis Riiast passidega, inglased hoiatasid. Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegevuse eest, tunneb häbi oma tegevuse eest või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse. 19. juunil 1940. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Valitsus oma otsusega (mulle esitati vastav dokument peaminister [Johannes] Varese, siseminister [Maksim] Unti ja riigisekretär [Karl] Terrase allkirjadega), ilma mulle süüdistust esitamata, saatis minu välja Eestist Venemaale. 28. juunil 1941. a. Pensas mind vangistati NKVD võimude poolt ja mulle esitati süüdistus § 58] ja veel mingisuguse p. alusel (seda punkti uurija nimetas — ,,istoritsheskii"). Mind nimetati ,,bezpodannõi" — tähendab, et Eesti valitsus oli minust lahti ütelnud ja [[NSV Liit|SSSR]] ka ei tunnistanud oma kodanikuks. Mind süüdistati kaastegevuses Eesti riigi loomisel, sõjajuhtimises SSSR vastu, [[1. detsembri riigipöördekatse|mässukatse mahasurumises 1924. a.]] iseseisvas Eesti riigis — tähendab minu suhtes SSSR-i võimud ei tunnistanud [Tartu rahu] 2. II. 1920. a. lepingut, aga selle juures täiel määral tunnistasid minu teeneid iseseisva riigi loomisel ja tema kaitsmises. Minu tegevus iseseisva riigi loomisel, Vabadussõja juhtimisel ja kommunistlise mässukatse mahasurumisel — kogu minu tegevus Eesti Vabariigis oli täiesti avalik, kõigile teada ja selle eest mina mingit vastutust ei karda, kuhugile ei tahtnud ja ka praegu neljandal vangistusaastal ei taha põgeneda. Ja füüsiliselt oma elu pärast pole mina kogu oma eluajal väga kartlik olnud, ja surma ei karda ka nüüd rasketes vangistusoludes oma kuuekümne esimesel eluaastal. Valus ainult see, et minu tegevuse eest kannatab täitsa süütult minu armas sõber ja truu elukaaslane — minu abikaasa. Tema on samuti vangistatud nagu minagi, ainult selle eest, et on minu naine. Aga olen kindel, et minu abikaasa peab õigeks minu elutegevust ja surma tema ka ei karda. Kõige vägevam vaim aitab, hoiab, kaitseb teda.
Amen. J. L. 26/IX 1944.
Niisugune on minu [[curriculum vitae]] lõpp. Olen ilma kodumaata, mind ei taha Eesti, ei taha Vene. Pensas NKVD ülemus ütles, et olen täielikult NKVD võimuses ja jään vangi surmani. Vaatamata sellele olen tuleviku suhtes täiesti rahulik ja oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "''Estonia, with all thy faults I love thee stiil''". J. L.
Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.
** (Kirjutatud Kirovi vanglas)|"Tundmatusse hämarusse" [Johan Laidoneri märkmed Vladimiri vanglas 26. septembril 1944]. Elu Pilt 1993 nr 6, lk 23.
== Viited ==
{{vikipeedia|Johan Laidoner}}
| |||