Vikitsitaadid

Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Marju Lepajõe''' (sündinud 28. oktoobril 1962) on eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
 
* Üks efektiivsemaid seminare [[Tartu ülikool]]i ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda [[Alexander von Bulmerincq]]i süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: [[Uku Masing]] ja [[Arthur Võõbus]].
* [[Teadus]]t on pikka [[aeg]]a korraldanud [[inimesed]], kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikooli­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad [[usk]]uda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda [[oma]] partnerist, et ta ei oska lugeda.▼
** [[Mihhail Lotman]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/ Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust] Sirp, 18.01.2019
* Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku jä­relsõna mõnele saksa kirjanduse klassi­kalisele teosele või kes põhjendaks süga­vama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori Bingeni Hildegardi ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadee­milise väljaandena, on nii aktuaalne Ees­ti mõtteruumis, et tiraaž müüakse len­nult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.▼
 
* Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, [[religioon]] jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinat­sioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kelle­le kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu [[Eesti]]s on tendents, hakatakse poliitikas inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarbla­sena, kes sünnist [[surm]]ani tülitab haigekassat. Kui vaimne geneetika välja jätta, pole ju mingit põhjust vältida sellist metsistumist, mida väljendab Süüria kodusõda.▼
▲* [[Teadus]]t on pikka [[aeg]]aaega korraldanud [[inimesed]], kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikooli[[ülikool]]i­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad [[usk]]udauskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda [[oma]] partnerist, et ta ei oska lugeda.
▲* Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku jä­relsõna mõnele saksa kirjanduse klassi­kalisele teosele või kes põhjendaks süga­vama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori [[Bingeni HildegardiHildegard]]i ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadee­milise väljaandena, on nii aktuaalne Ees­ti mõtteruumis, et tiraaž müüakse len­nult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.
▲* Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, [[religioon]] jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinat­sioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kelle­le kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu [[Eesti]]sEestis on tendents, hakatakse poliitikas inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarbla­sena, kes sünnist [[surm]]anisurmani tülitab haigekassat. Kui vaimne geneetika välja jätta, pole ju mingit põhjust vältida sellist metsistumist, mida väljendab Süüria kodusõda.
* Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardu­mine.
* Peaks tegema vahet, mis on [[elu]] ja mis on [[sport]]. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik, aga elu on alati uus.
* Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine [[oma]] lõbuks vms. Ka [[hea]] ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.
* Õppimise ümber peaks alati jääma va­baduse aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.
** [https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et Laureaat Marju Lepajõe], LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)
 
* Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks teoloogiani[[teoloogia]]ni.
* Eesti keeles on hea sõna "elukutse" — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav.
* Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida. Õnneks võimaldas tollane õppekava eesti keele eriharu üliõpilasele teemaga tegelda kolm [[aasta]]taastat järjest, jõuda sama teemaga diplomitööni (tänapäeva mõistes magistritööni). Aga ega sellestki ole küll, et Gutslaffist aru saada. Vahel tundub, et järgnevad kolmkümmend aastat ei olegi ma muud teinud, kui püüdnud õppida valdkondi, mis aitaks täita tollaseid lünki, ühesõnaga: ''õppinud Gutslaffi''. Sellest tekkis ka veendumus, et parim viis humanitaarteadlast kasvatada on anda talle ette huvitav allikas. Edaspidi kasvatab allikas inimest [[ise]].
* Antiikajast peale on teada tõde, et kui midagi õpetatakse [[muusika]] abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3.
* Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui õpetaja on hea.
* Võiks öelda, et päheõppimine peaks eelnema mõistmisele, nii nagu lugemaõppimine peaks eelnema arusaamisele. Laps võib ju väga edukalt ajalehti ette lugeda, ilma et ise sisust aru saaks.
* Lihtsusele püüdlevate õpikute ees on aga paradoks, et on kaks erinevat lihtsust, millest õpikute tegijad enesele sageli aru ei anna: üks on see lihtsus, milleni on pika mõtlemise ja kogemuste varal jõutud, ja teine see lihtsus, mis on õppija n-ö algseis. Kui keerulist staadiumi ei ole läbi teinud, võivad lihtsad reeglid tunduda mõttetud ja formaalsed.
* Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk [[õhtu]]neõhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
* See, millise hinguse ja pidulikkuse toob Eestis ellu sügisene kooliminek, on ebatavaline nähtus. 1. september on üks kõige suuremaid pühi. Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus.
* [...] on raske ette kujutada, kuidas oleks saanud sündida laulupidude traditsioon, kui kirikulaul ei oleks olnud koolis üks põhiaineid. I üldlaulupeol lauldi ju otsast lõpuni eestikeelseid laule ja tehti seda noodist — oli olemas n-ö muusikaline kirjaoskus.
* Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob rahu ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
* Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani. Meie haritlased on enesekriitilised, sellele lisandub trots igasuguste autoriteetide suhtes. Mu meelest on see hea.
* [...] sellist muusikat, mida Suure-Jaani kiriku võrratul orelil ette kantakse, ei ole inimene võimeline oma jõududest looma — see antakse, olgu helilooja [[Johann Sebastian Bach|Bach]] või Kreek.
* Mõjuvat esteetikat ei saa oma jõududest tekitada — seda saab tabada, see antakse. Kindlasti peab inimene endaga töötama jne, aga lõpuks on ikka nii, et kellelegi antakse, kellelegi mitte.
* Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.
* [...] luteri kirikuõpetajate olemasolu ja pühendunud teenimine läbi kogu Nõukogude okupatsiooni aja oli üks olulisemaid tugesid, et eesti vaimuelu üldse püsis.
* Tänu [[Kalle KasemaaleKasemaa]]le võib eestikeelset kirjandust pidada üheks kõige rikkamaks kirjandusruumiks. Mul endal oli haruldane võimalus pärast ülikooli lõpetamist Kalle Kasemaa juures õppida ligi kolm aastat laupäeviti heebrea keelt ja mulle oli see kolmas ülikool, mille eest ei jõua küllalt tänada.
* [[Eruditsioon|Erudiidid]] on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.
* Ikka kurdetakse, et Eesti on Euroopa ääremaa ja viletsas naabruses, nagu mingi verevaene hüljatud karjapoiss. Miks selline vaatepunkt? Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle. Mu meelest kasutavad seda suurepärast situatsiooni, mis võimaldab eristada ja ühendada, vist ainult meie heliloojad, aga siin on varjul tohutu potentsiaal.
* Iseseisvuse määrab kirjakeel, mis on ühtlasi kultuurkeel, st keel, mis katab kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud kõrgharidus, sfäär, milles areneb välja ja toimub abstraktne mõtlemine.
40. rida ⟶ 43. rida:
** Priit Pullerits, [http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?_ga=2.29151353.453925824.1504261063-1750293588.1467277196 Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla], Postimees, 1. september 2017
 
* Eesti [[talupoeg]]lik eluvaade ja [[antiikfilosoofia]] sobivad miskipärast hästi kokku. Veetsin lapsena palju aega maal ja mäletamistmööda juba keskastme koolilapsena vaatasin lavka järjekorras istudes, et eesti talumehed on ikka täitsa sokraatilised, mitte sõnaohtruselt, vaid viisilt, kuidas asju arutatakse.
* Väga mõjuvad olid [[Tõnu Luik|Tõnu Luige]] filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu [[filosoofia]] [[ajalugu]] algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult Platonile[[Platon]]ile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.
* „Piisavalt”"Piisavalt" ei pea tähendama „rohkem”"rohkem", vaid „läbimõeldumalt”"läbimõeldumalt" – seda peaaegu kõikide ainete puhul. Tähtis ei ole hulk, vaid ainetüüpide proportsioon: kui palju käsitletakse mateeriat ja kui palju mõtlemist. Kool peaks õpetama ju [[noor]]tnoort inimest nägema põhjuslikkusi, nende üle arutlema. Ainult nii saavad areneda eristus- ja otsustusvõime, mälu, ning kujuneda isiksus. Meie koolis on aga põhitähelepanu materiaalsel kausaalsusel, füüsikalisel, bioloogilisel jne. Vaimne kausaalsus, mis inimese elus tegelikult valitseb, toimib hoopis teistmoodi, ei ole aatomite põrkumine, ja kui seda ei õpi, siis hakkabki inimene taandama näiteks eetikat füüsika- või bioloogiaseadustele ning tulemuseks on lihtsalt õnnetud pärdikud, kes arvavad, et teise inimese löömine on mõjutamine. Isiksusi ei kujune. Põhjuslikkuste õpetamine, materiaalse ja ideaalse suhe on meil proportsioonist väljas ja see on suur probleem tervele ühiskonnale. Oleks vaja saavutada vähemalt [[võrdsus]].
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiikkultuuri-ja-kristlust-ei-pea-vastandama/ Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama], Jaan Lahe intervjuu Marju Lepajõega, Sirp, 30. märts 2012
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Marju_Lepajõe"