Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Kabelimats (arutelu | kaastöö) täiendasin ja liigendasin tsitaate |
||
1. rida:
'''Meelis Oidsalu''' (sündinud 1978) on
* Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas
▲* Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitikommunikatsioonis.
* Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.
** [https://kultuur.err.ee/921187/meelis-oidsalu-valitsusliidu-moodustamine-on-rohkem-kultuurikusimus-kui-kunagi-varem Meelis Oidsalu: valitsusliidu moodustamine on rohkem kultuuriküsimus kui kunagi varem] ERR, 28.03.2019▼
▲
* [[Võim]]usuhted ja nende lahkamine on alati ülimalt isiklik ''shit''. Ebameeldivale poliitikule või õpetajale või lihtsalt vastikule ülemusele töö juures selja taga "ära pannes" klaarime alati veidi ka suhteid vanematega, kõike seda hierarhia- ja võimupaska, mis meiega lapsepõlvest kaasa tuli.▼
<br />
* Ma lihtsalt pean ehituspoodi minema ja isegi kui ma ei osta midagi, siis kõiki neid võimsaid riistu (ja mis need tööriistad ikka on, kui mitte ihuliikmete pikendused) näppima. Ehituspood on Eesti mehe kirik.▼
▲* [[Võim]]usuhted ja nende lahkamine on alati
** [https://kultuur.err.ee/918721/meelis-oidsalu-tissid-paljaks-isamaa Tissid paljaks, isamaa!] ERR, 11.03.2019▼
▲*
▲
<br />
* Kui [[Anton Hansen Tammsaare|Tammsaare]] oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani "[[Ma armastasin sakslast]]" esmaavaldamine täna.
*
* Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või [[Ivan Orav]]at.
** [https://www.err.ee/617230/meelis-oidsalu-eesti-identiteeti-joustab-skeptiline-ja-tume-hoovus Eesti identiteeti jõustab skeptiline ja tume hoovus] ERR, 07.09.2017▼
▲
<br />
*
* Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, sellega, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Läänemaailmas on kunstiteos inimese vastuhakk termodünaamika teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu halvanud.
* Psühhootilisus on kunstis pigem soovitav nähtus, paljas vilumus on kunstis laiskuse märk.
* Tulnuka ebaõnnestumines inimese jäljendamise ürituses on tugev tragikoomiline element, seda võtet kasutatakse filmis läbivalt, ka teiste kaaperdatud inimkehade puhul. Ja see töötab üsna mitmel tasandil, sest film "
* Teinekord on teatris mõni ebaõnnestumine olulisem kui õnnestumine ja minu arust ongi nii tegijatele kui vaatajate jaoks kõige tähtsam küsimus mitte see, miks mulle mingi lavastus meeldis või ei meeldinud, vaid hoopis see, miks ka mõni minu arvates täiesti ebaõnnestunud lavastus mind mu eluteel ikkagi kummitama jääb. Kõnekus trumpab ilu sageli üle, õnnestumine ja ilu ei ole üks ja sama teatris, sest teater on elus kunst, selle materjaliks on konkreetsed, vigased, piiratud, pimedalt ekslevad inimesed, inimesed nagu sina ja mina või kuningas Oidipus või tema tänapäevased teisikud Toompeal, kes on teinud ühel hetkel oma elus otsuse minna ja õhtust õhtusse teiste inimeste hindavate pilkude all heal juhul kõnekalt, aga siiski enamasti ebaõnnestuda.
** [https://kultuur.err.ee/915843/meelis-oidsalu-ilu-ja-konekus-ei-ole-teatris-sunonuumid Ilu ja kõnekus ei ole teatris sünonüümid] ERR, 01.03.2019▼
▲
<br />
* Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow’ vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse „puhtuse” ja „mustuse” vastandus.
* Nii nagu tõde on ükskõikne kultuuri suhtes, nii ei hooli kultuur tõest. Ausus eeldab tihti kultuursusest loobumist.
* Selleks, et kunst ei taastoodaks „omasüülist alaealisust”, et kunstil oleks ka mingi universaalne humanistlik programm, võiks kunst eelkõige olla kultuuriteadlik. Nii kunstnikud kui ka kriitikud võiksid teadvustada ja aidata ka vaatajal teadvustada kultuuris-olekut: asjaolu, et kultuur tegeleb massiteadvuse mütologiseerimisega ja et mitte miski pole tõene või hea seetõttu, et see on kultuurne. Alles kultuuriteadlikkus eristab kunsti religioossetest osadusrituaalidest ja võimaldab üksikisikul saada tõeliselt vabaks, välja arendada kultuurilisele kogukondlikule identiteedile lisaks individuaalse, kultuuriteadliku, mütologiseeritud massiteadvusest emantsipeerunud subjektsuse. Kunst algab sealt, kus ollakse vajadusel valmis loobuma äratundmiselamuste pakkumisest, identiteedi kinnistamisest. Vastasel juhul on tegu kriitikavaba ning eneseavamisele panustava ja baasvajaduste rahuldamisele orienteeritud mõnukultuuriga, mida eksitavalt sildistatakse „vaimsuse”, „tõe”, „igavikulise” ja muude õilsate nähtustena.
* Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.
[http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/inglite-sekkumisest-kultuurimudelina/ Inglite sekkumisest kultuurimudelina] Sirp, 02.11.2012
<br />
* Meil on olemas sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.
* Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.
[http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teater-ja-pagulased/ Eesti teater ja pagulased] Sirp, 09.10.2015
<br />
* Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.
[http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/korvalpilk-vaerskele-eesti-animafilmile/ Kõrvalpilk värskele animafilmile] Sirp, 07.10.2010
<br />
* Sageli näeme ka n-ö kõrge kultuuri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke ''performance''’eid.
* Meedia üldise kultuurilembuse taustal tahaksin aga näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu erakonnist
* Autoriteet annab hoopis ehedama meki ka tema reklaamitavale grillvorstile.
* Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.
* Kultuur on pidevas muutuses ja teinekord on targem lasta tal rahus ja omasoodu muutuda (see juhtub niikuinii), selmet lõputult kaduvat kuldaega taga igatseda.
* Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.
[https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/kultuurimeedia-kui-ajakirjanduse-kohupuhitus/ Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus] Sirp 25.11.2016
{{vikipeedia}}
| |||