Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kabelimats (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Kabelimats (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
110. rida:
<br />
* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis.
[https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/riiki-hoiab-koos-antiesteetiline-tumeaine/ Riiki hoiab koos antiesteetiline tumeaine] Sirp 20.04.2018<br />
<br />
* Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele „kuidas me oleme?”, kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
* Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, '''mida''' teater teeb, vaid ka sellest, '''kuidas''' teatri institutsioon ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku vormis toimiv kunst, teatrietendus on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist.
* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
[https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-ja-vaeaertused/ Teater ja väärtused] Sirp 05.04.2012
{{JÄRJESTA:Oidsalu, Meelis}}
| |||