Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.

 

 

 

 

 

 

* Kui [[Anton Hansen Tammsaare|Tammsaare]] oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani "[[Ma armastasin sakslast]]" esmaavaldamine täna.

* Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või [[Ivan Orav]]at.

 

 

 

* Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, sellega, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Läänemaailmas on kunstiteos inimese vastuhakk termodünaamika teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu halvanud.

* Psühhootilisus on kunstis pigem soovitav nähtus, paljas vilumus on kunstis laiskuse märk.

* Teinekord on teatris mõni ebaõnnestumine olulisem kui õnnestumine ja minu arust ongi nii tegijatele kui vaatajate jaoks kõige tähtsam küsimus mitte see, miks mulle mingi lavastus meeldis või ei meeldinud, vaid hoopis see, miks ka mõni minu arvates täiesti ebaõnnestunud lavastus mind mu eluteel ikkagi kummitama jääb. Kõnekus trumpab ilu sageli üle, õnnestumine ja ilu ei ole üks ja sama teatris, sest teater on elus kunst, selle materjaliks on konkreetsed, vigased, piiratud, pimedalt ekslevad inimesed, inimesed nagu sina ja mina või kuningas Oidipus või tema tänapäevased teisikud Toompeal, kes on teinud ühel hetkel oma elus otsuse minna ja õhtust õhtusse teiste inimeste hindavate pilkude all heal juhul kõnekalt, aga siiski enamasti ebaõnnestuda.

 

 

 

* Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow’ vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse „puhtuse” ja „mustuse” vastandus.

* Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.

 

 

 

* Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.

* Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.

 

 

 

* Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.

 

 

 

* Sageli näeme ka n-ö kõrge kultuuri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke ''performance''’eid.

[https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/kultuurimeedia-kui-ajakirjanduse-kohupuhitus/ Kultuurimeedia kui ajakirjanduse kõhupuhitus] Sirp 25.11.2016

 

 

* Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?

 

 

 

* Hamlet on sünnilt võimukandja, poliitik, kes poliitilistel eesmärkidel proovib kätt ka teatriga ning suures õiglusejanus lõpuks kuritegelikule teele pöörab. Hamleti maailmavalu pole puhas vaimuinimese maailmavalu, nagu seda tihti serveerida püütakse, vaid osalt ka ajalik, poliitiline äng – enesetapumonoloogistki kõlab «rõhuja kalkust... kohtu aeglust ja võimu jultumust» Seetõttu ei sobi Hamlet võimu ja vaimu vastanduse, vaid nende kahe põimituse kehastuseks. Hamleti käitumises on üldinimlikke ja isiklikke motiive, ent ta on ka tavapärasest tugevama moraalse närviga poliitik, kes tarvitab kunsti valitsejate eksimuste avalikustamiseks.

 

 

 

* Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.

 

* Ausus on siirusest kergemini riknev kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale, ja on seega haavatav, siira inimese «tõe» kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemis õiguse vastu. Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline sallima ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses võib seetõttu olla  sallimatuse ilming – «kui mina arvan nii ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!» või siis «ma ei usu, et Meikar või Snowden on siirad, järelikult ma ei kuula nende juttu!».

 

* Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma «Väikeses printsis» olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.

* Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest.

 

 

 

* Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.

 

 

 

* Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelas­likkust.

* Minu arvates pole see üldse probleem, kui teatri alusmaterjali aegumistähtaeg oleks ka järgmine hommik. Igavikulisuse taotlus kunstis ei ole tänapäeval ju midagi universaalset ja on kummaline, et teatris, millel pole eeldusi püsivuseks, selle järele nii palju uneldakse.

 

 

 

* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis.

 

 

 

* Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele „kuidas me oleme?”, kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?

* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.

 

 

{{JÄRJESTA:Oidsalu, Meelis}}