Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
15. rida:
* Ma lihtsalt pean ehituspoodi minema ja isegi kui ma ei osta midagi, siis kõiki neid võimsaid riistu (ja mis need tööriistad ikka on, kui mitte ihuliikmete pikendused) näppima. Ehituspood on Eesti mehe kirik.
** [https://kultuur.err.ee/918721/meelis-oidsalu-tissid-paljaks-isamaa Tissid paljaks, isamaa!] ERR, 11.03.2019
* Võimalik, et ilma valdava osa eestlaste usuta digikultuuri kui millessegi [[Eesti]]le ainuomasesse oleks kübermaailma üha suurenevat tehnilist haavatavust ja hoomamatust arvestades e-valitsemisele juba mõnda aega tagasi tagurpidikäik antud.▼
* Kui [[Anton Hansen Tammsaare|Tammsaare]] oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani "[[Ma armastasin sakslast]]" esmaavaldamine täna.▼
* Ka "[[Tõde ja õigus|Tões ja õiguses]]" ei nähtu eestluse jaoks positiivset programmi. Sarja esimeses osas puudutab autor eestluse küsimust episoodiliselt [...]. "Tõe ja õiguse" teine osa on rahvuslikuks platvormiks kahtlaselt kosmopoliitne; kolmandas liigub Vargamäe Indrek meie jaoks ideoloogiliselt vastuvõetamatus töölisrevolutsioonilises seltskonnas; neljandas kirjeldatakse iseseisvuse saavutanud eestlasi mandunud tõusikutena; viiendas sedastatakse, et õigust polegi võimalik saavutada ja tões elamine tähendab elusaatusele alistumist, kannatamist ja maaparandustöid.▼
* Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või [[Ivan Orav]]at.▼
** [https://www.err.ee/617230/meelis-oidsalu-eesti-identiteeti-joustab-skeptiline-ja-tume-hoovus Eesti identiteeti jõustab skeptiline ja tume hoovus] ERR, 07.09.2017▼
39. rida ⟶ 31. rida:
* Keel tõrgub ütlemast [---] lavastuse kohta parasiit-teos, kuigi see fraas juba etenduse kestel pähe tikkus. Tõrgub seetõttu, et kui oleme leppinud tõdemusega, et teater jäljendab või taasesitab elu, siis, tõepoolest, miks ei võiks teater jäljendada kunsti? Kui selle tõdemusega leppida, pole ka [---] eriti midagi ette heita.
** [https://kultuur.err.ee/832922/arvustus-instapilt-kultusfilmist Arvustus. Instapilt kultusfilmist] ERR, 20.05.2018
* Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow’ vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse „puhtuse” ja „mustuse” vastandus.▼
* Nii nagu tõde on ükskõikne kultuuri suhtes, nii ei hooli kultuur tõest. Ausus eeldab tihti kultuursusest loobumist.▼
* Selleks, et kunst ei taastoodaks „omasüülist alaealisust”, et kunstil oleks ka mingi universaalne humanistlik programm, võiks kunst eelkõige olla kultuuriteadlik. Nii kunstnikud kui ka kriitikud võiksid teadvustada ja aidata ka vaatajal teadvustada kultuuris-olekut: asjaolu, et kultuur tegeleb massiteadvuse mütologiseerimisega ja et mitte miski pole tõene või hea seetõttu, et see on kultuurne. Alles kultuuriteadlikkus eristab kunsti religioossetest osadusrituaalidest ja võimaldab üksikisikul saada tõeliselt vabaks, välja arendada kultuurilisele kogukondlikule identiteedile lisaks individuaalse, kultuuriteadliku, mütologiseeritud massiteadvusest emantsipeerunud subjektsuse. Kunst algab sealt, kus ollakse vajadusel valmis loobuma äratundmiselamuste pakkumisest, identiteedi kinnistamisest. Vastasel juhul on tegu kriitikavaba ning eneseavamisele panustava ja baasvajaduste rahuldamisele orienteeritud mõnukultuuriga, mida eksitavalt sildistatakse „vaimsuse”, „tõe”, „igavikulise” ja muude õilsate nähtustena.▼
* Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.▼
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/inglite-sekkumisest-kultuurimudelina/ Inglite sekkumisest kultuurimudelina] Sirp, 02.11.2012 ▼
* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis.▼
** [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/riiki-hoiab-koos-antiesteetiline-tumeaine/ Riiki hoiab koos antiesteetiline tumeaine] Sirp, 20.04.2018▼
* Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.▼
* Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.▼
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teater-ja-pagulased/ Eesti teater ja pagulased] Sirp, 09.10.2015▼
▲* Võimalik, et ilma valdava osa eestlaste usuta digikultuuri kui millessegi [[Eesti]]le ainuomasesse oleks kübermaailma üha suurenevat tehnilist haavatavust ja hoomamatust arvestades e-valitsemisele juba mõnda aega tagasi tagurpidikäik antud.
▲* Kui [[Anton Hansen Tammsaare|Tammsaare]] oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani "[[Ma armastasin sakslast]]" esmaavaldamine täna.
▲* Ka "[[Tõde ja õigus|Tões ja õiguses]]" ei nähtu eestluse jaoks positiivset programmi. Sarja esimeses osas puudutab autor eestluse küsimust episoodiliselt [...]. "Tõe ja õiguse" teine osa on rahvuslikuks platvormiks kahtlaselt kosmopoliitne; kolmandas liigub Vargamäe Indrek meie jaoks ideoloogiliselt vastuvõetamatus töölisrevolutsioonilises seltskonnas; neljandas kirjeldatakse iseseisvuse saavutanud eestlasi mandunud tõusikutena; viiendas sedastatakse, et õigust polegi võimalik saavutada ja tões elamine tähendab elusaatusele alistumist, kannatamist ja maaparandustöid.
▲* Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või [[Ivan Orav]]at.
▲** [https://www.err.ee/617230/meelis-oidsalu-eesti-identiteeti-joustab-skeptiline-ja-tume-hoovus Eesti identiteeti jõustab skeptiline ja tume hoovus] ERR, 07.09.2017
* Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.▼
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/korvalpilk-vaerskele-eesti-animafilmile/ Kõrvalpilk värskele animafilmile] Sirp, 07.10.2010▼
* Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?▼
** [https://www.err.ee/599545/meelis-oidsalu-kas-kunstnikku-armastada-on-ikka-ilus Kas kunstnikku armastada on ikka ilus?] ERR, 01.06.2017▼
73. rida ⟶ 68. rida:
▲* Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?
▲* Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.
▲** [https://www.err.ee/599545/meelis-oidsalu-kas-kunstnikku-armastada-on-ikka-ilus Kas kunstnikku armastada on ikka ilus?] ERR, 01.06.2017
▲* Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.
▲** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teater-ja-pagulased/ Eesti teater ja pagulased] Sirp, 09.10.2015
* Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelaslikkust.▼
* Kui poliitilist kunsti defineerida kitsalt mingi maailmavaate propagandana või antipropagandana, siis võiks ju öelda, et poliitiline kunst peab taotlema mingit kindlat ühiskonnakorralduslikku lõppseisundit või muutust. [...] Kui siit minna veidi laiemaks, siis võib poliitiliseks nimetada ka igasugust valitsevat poliitilist ideoloogiat õõnestavat kunsti, kusjuures ei ole vahet, milline valitsev ideoloogia kehtib ja kas kunstnik ise sellega nõustub – mõni kunstnik leiab, et tal on moraalne kohustus rünnata igasugust hegemoonilist maailmavaadet ning sellisel juhul käib võitlus veenmisvahendite mitmekesisuse pärast. [...] Kõige laiemas mõistes võib poliitiliseks nimetada ka lihtsalt võimutaotluseta valgustuslikku tegevust: eeldus on, et poliitilise mängu reeglid või poliitika avalikustatakse ja nii väheneb ebavõrdsus teadlike ja ebateadlike poliitiliste subjektide vahel. Sellisel juhul loob kunst võimalusi, aga ei pruugi toetada ühegi realiseerimist.▼
* Nagu poliitika, nii on ka poliitiline teater olemuslikult kontrollimatute mõjudega, lõpetamata ja avantüristlik, nii et oleks ka ebaõiglane nõuda teatrilt võimet ohjata algatatud protsesse.▼
* Minu arvates pole see üldse probleem, kui teatri alusmaterjali aegumistähtaeg oleks ka järgmine hommik. Igavikulisuse taotlus kunstis ei ole tänapäeval ju midagi universaalset ja on kummaline, et teatris, millel pole eeldusi püsivuseks, selle järele nii palju uneldakse. ▼
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/poliitilise-teatri-padrunisalv/ Poliitilise teatri padrunisalv]. Sirp, 13.03.2015▼
82. rida ⟶ 89. rida:
** [https://arvamus.postimees.ee/2666050/meelis-oidsalu-kultuurimessianismist Kultuurimessianismist] Postimees, 18.01.2014
90. rida ⟶ 98. rida:
**[https://arvamus.postimees.ee/2674258/meelis-oidsalu-siirusest-ja-aususest Siirusest ja aususest] Postimees, 15.01.2014
100. rida ⟶ 109. rida:
* Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.▼
** Mees, naine ja publik. Teater.Muusika.Kino, 5/2010▼
▲* Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis
▲* Nii nagu tõde on ükskõikne kultuuri suhtes, nii ei hooli kultuur tõest. Ausus eeldab tihti kultuursusest loobumist.
▲* Selleks, et kunst ei taastoodaks
▲* Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.
▲** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/inglite-sekkumisest-kultuurimudelina/ Inglite sekkumisest kultuurimudelina] Sirp, 02.11.2012
▲* Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelaslikkust.
▲* Kui poliitilist kunsti defineerida kitsalt mingi maailmavaate propagandana või antipropagandana, siis võiks ju öelda, et poliitiline kunst peab taotlema mingit kindlat ühiskonnakorralduslikku lõppseisundit või muutust. [...] Kui siit minna veidi laiemaks, siis võib poliitiliseks nimetada ka igasugust valitsevat poliitilist ideoloogiat õõnestavat kunsti, kusjuures ei ole vahet, milline valitsev ideoloogia kehtib ja kas kunstnik ise sellega nõustub – mõni kunstnik leiab, et tal on moraalne kohustus rünnata igasugust hegemoonilist maailmavaadet ning sellisel juhul käib võitlus veenmisvahendite mitmekesisuse pärast. [...] Kõige laiemas mõistes võib poliitiliseks nimetada ka lihtsalt võimutaotluseta valgustuslikku tegevust: eeldus on, et poliitilise mängu reeglid või poliitika avalikustatakse ja nii väheneb ebavõrdsus teadlike ja ebateadlike poliitiliste subjektide vahel. Sellisel juhul loob kunst võimalusi, aga ei pruugi toetada ühegi realiseerimist.
▲* Nagu poliitika, nii on ka poliitiline teater olemuslikult kontrollimatute mõjudega, lõpetamata ja avantüristlik, nii et oleks ka ebaõiglane nõuda teatrilt võimet ohjata algatatud protsesse.
▲* Minu arvates pole see üldse probleem, kui teatri alusmaterjali aegumistähtaeg oleks ka järgmine hommik. Igavikulisuse taotlus kunstis ei ole tänapäeval ju midagi universaalset ja on kummaline, et teatris, millel pole eeldusi püsivuseks, selle järele nii palju uneldakse.
▲** [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/poliitilise-teatri-padrunisalv/ Poliitilise teatri padrunisalv]. Sirp, 13.03.2015
* Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele „kuidas me oleme?”, kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?▼
* Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, '''mida''' teater teeb, vaid ka sellest, '''kuidas''' teatri institutsioon ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku vormis toimiv kunst, teatrietendus on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist.▼
* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.▼
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-ja-vaeaertused/ Teater ja väärtused] Sirp, 05.04.2012▼
▲* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis.
▲** [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/riiki-hoiab-koos-antiesteetiline-tumeaine/ Riiki hoiab koos antiesteetiline tumeaine] Sirp, 20.04.2018
▲* Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.
▲** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/korvalpilk-vaerskele-eesti-animafilmile/ Kõrvalpilk värskele animafilmile] Sirp, 07.10.2010
▲* Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele „kuidas me oleme?”, kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
▲* Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, '''mida''' teater teeb, vaid ka sellest, '''kuidas''' teatri institutsioon ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku vormis toimiv kunst, teatrietendus on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist.
▲* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
▲** [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-ja-vaeaertused/ Teater ja väärtused] Sirp, 05.04.2012
▲* Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.
▲** Mees, naine ja publik. Teater.Muusika.Kino, 5/2010
==Välislingid==
| |||