Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[File:Marju Lepajõe.jpg|pisi|]]
'''Marju Lepajõe''' (28. oktoober 1962 - 4. juuli 2019) oli eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
* Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada.
* Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. [[Esteetika]] ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama [[inimene|inimest]]. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
* Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutarchos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa [[dekadents]], millest on välja kasvanud haruldane nähtus – [[eesti kirjandus|eesti modernne kirjandus]].
* Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu tõsiasi. Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu ühiskonna vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka teadus ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse. /.../ Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis. Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sonakunst-ja-mura/ Sõnakunst ja müra] Sirp, 07.06.2019
* Üks efektiivsemaid seminare [[Tartu ülikool]]i ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda [[Alexander von Bulmerincq]]i süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: [[Uku Masing]] ja [[Arthur Võõbus]].
* Tavaliselt korratakse nagu mantrat, et on vaja ainult eestikeelset terminoloogiat, aga küsimus ei ole üksiksõnades, vaid vaimses tervikehitises, mis on igas keeles pika aja jooksul erinevalt kujunenud. Valides [[keel]]e, valitakse mõtlemistraditsioon. Angloameerika artiklitraditsioon juurdub [[skolastika]]s, saksa monograafiatraditsioon juurdub [[humanism]]is jne. Tänaseni on akadeemilistest tekstidest näha, millised kultuurid tegid omal ajal renessansihumanismi läbi, millised mitte. Kuna eestikeelne ülikool saab juba saja-aastaseks, on meil kujunenud haruldane võimalus, et pole fataalset vajadust ühelegi traditsioonile alluda, vaid on võimalik neist väljaspool seistes proovida sünteesida viljakamaid jooni ja luua midagi uut, aga tingimata eesti keeles. Näiteks [[inglise keel]]es pole kunagi võimalik astuda [[ladina keel|ladina]] tüvedest välja, see on raske isegi siis, kui püüda kasutada ainult anglosaksi sõnatüvesid. Ent seetõttu on nende kreeka filosoofia tõlked fataalselt skolastilised. Selliseid probleeme aga eesti keelel ei ole – kreeka mõttega saab suhelda loomulikult.
** [[Mihhail Lotman]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/ Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust] Sirp, 18.01.2019▼
* Inglise keel kui keel on rahvusvahelises suhtluses nii ära suretatud, et kardan: ta ei ärka enam ellu. Kasutada teda praegu muidugi saab, aga temasse ei suhtuta austusega.
* [[Ülikool]]i tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu haridus ei teostu, tahtku riigid ja struktuurid ükskõik mida.
▲** [[Mihhail Lotman]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/ Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust] Sirp, 18.01.2019 (vestlusring)
* [[Teadus]]t on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka [[ülikool]]idel endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrinne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.
| |||