Konstantin Päts: erinevus redaktsioonide vahel

*On minul väikene ja armas kohakene siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu [[võõras]][[lapsed]] [[oma]] [[elu]] eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal [[sügis]]el puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.

**Kolmandal põllumeeste kongressil, 4. märtsil 1923

 

*Põllumehed ei ole ettevõtjad ega kasusaajad. [[Maa]] juures nad rahuldavad oma loomistungi. Me võitleme maaga ja loome sealt, mis võimalik. See annab põllumehele õiget rõõmu. Põllumees ei taha välist abi. Ta tahab ise olla looja vaim. Enesest midagi anda. See ühine loomisetung teeb meid tugevaks ja võitmatuks. Meid ei purusta mingi [[võim]], sest aated on võitmatud.