Valdur Mikita: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''[[:w:et:Valdur Mikita|Valdur Mikita]]''' (sündinud 28. jaanuaril 1970) on [[eesti]] [[kirjanik]] ja semiootik.
 
"* [[Eestlased|Rahvas]], kelle kõige kuulsam kirjandusteos on [[Tõde ja õigus|viieköiteline sookuivendamise käsiraamat]], ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada."<ref>
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mikroetnos/ "Mikroetnos"] Sirp, 12.12.2014</ref>
 
* Valitsevaks mõttevooluks on ringhäälinguajastul saanud pudism (sõnast ''puding'', ''pudistama''). See iseloomustab inimest, kelle mõtted on segased ja kõne arusaamatu. Inimesel pole midagi öelda, kuid ta ütleb seda ikkagi. Ja siis ta ütleb seda veel kord. Ja veel kord. Ja kõigil on viimaks tunne, et peaks oma sõrmenukid ära närima.
* Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.
* Meil pole vist ühtegi dendraariumi, kuhu oleks kokku kogutud kõik pärismaised puud ja põõsad. Keegi rahvusmeelne loodusesõber võiks ühe sellise luua. Kui inimene, kes seal siis tulevikus kõnnib, kasutab oma keeles üksnes põlistüvesid, kas siis saab temast tõeline eestlane, uus Tamm-Saare? Kas keeleaias põlistüvede vahel kõndiv inimene jõuab viimaks keelekoju, loob uue tüviteksti?
* Häälikuliselt ajendatud sõnade üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka eesti keeles mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti filosoofia on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.
* Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate kultuurist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
** [[Valdur Mikita]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014
 
== Viited ==