Redaktsioon: 14. märts 2020, kell 21:53 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. märts 2020, kell 21:58 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
9. rida: * Otepää on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10) * Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne [[mõtlemine]]: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11) * Tõeline teadusrevolutsioon saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse. (lk 11) 19. rida: * Inimese suhetes ~~maailmaga~~[[maailm]]aga peavad leiduma mingid absoluudid. Kõik küll kogu aeg miskitmoodi muutub, aga muudetavust ei saa võtta printsiibiks. Inimene peab leidma üles ka oma vastutuse. Mingid kohad, kust enam edasi ei minda. Need tuleb avastada ja siis neile mingi väljendus anda. Mis võib kesta aastaid ja jääda pooleli, põhjustada pahameelt, ilkumist, teadusmajapidamise tuiksoonest eemaldumist. Inimene, kel on tagauks pidevalt lahti, on lõppkokkuvõttes ka igav. * Muidugi, varastada saab üksikuid mõtteid või häid formulatsioone. Aga humanitaarse teksti väärtus on enamasti siiski terviklikus mõttekäigus, mõttekulus, mõtteastes ja -astenduses, selles, kuidas üks mõte tipa-tapa jõuab mingi teise mõtte juurde ja kuidas sealt viiakse süütenöör koos kolmanda manu. Mitte filosoofia, postulaadid, vaid filosofeerimine on nauditav ja tunnetuslikult rikas. Seda ''copy-paste''-meetodil ei saavuta. Ja seda ei saa sa ise kelleltki ega keegi sinult näpata. * Ma arvan, et iga [[teadlane]] peaks tegelema teemadega, mis talle endale on eluliselt olulised. Ja leidma lähenemisteid, mis tema oma kirgi üles kütavad. Väga vinge, kui lehetäide uurijana lahendatakse ühtlasi põletavaid elufilosoofilisi probleeme. * Psühholoogilise [[uudishimu]] rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt tekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina. ** [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2018/11/1106 Usutlus vendade Unduskitega]. Usutles Aare Pilv. Keel ja Kirjandus nt 11, 2018

Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel