Tsensuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
14. rida:
* Saalomon õpetab, et "raamatute hulga tegemisele ei saa otsa ja suur lugemine väsitab ihu ära", aga ei tema ega ükski muu valgustatud autor ei näita meile kätte, et see või teine lugemisvara on seadusevastane. Kui [[Jumal]] oleks tahtnud meid lugemisel piirata, siis oleks ta meile selgema sõnaga ilmutanud selle tegevuse seadusevastasust ja mitte lihtsalt vaevalisust. (lk 16)
* Kui on õige, et tark mees otsekui hea selitaja võib kõige kesisemast köitest kulda sõeluda ja et loll jääb ikka lolliks ka kõige parema raamatu taga nagu ka tõesti sootuks ilma raamatuta, siis pole põhjust röövida targalt veel suurema
* Eks me või ju kõike sedagi, mida me näeme ja kuuleme, olgu istudes või kõndides, reisides või vesteldes, oma raamatuks nimetada, ja sellel on samasugune mõju kui kirjasõnal. Kui aga keelu alla lähevad ainult pärisraamatud, siis paistab küll, et tsensuuriseadus oma praegusel kujul sootuks ei suuda teenida eesmärki, mida ta taotleb. (lk 23)
20. rida:
* Sest isegi kui tsensor juhtub olema tavalisest arukam, mis talle muide ametikõrgendusel suureks takistuseks saab, on ta juba oma ametiülesannete poolest kohustatud läbi laskma ainult üldiselt omaks võetud käibetõde. (lk 27)
* [[Tõde]] ja tarkus ei ole sellised kaubad, mille peale saab monopoli võtta või mille käivet annab lubatähtede, dekreetide ja sundnormide abil korraldada. (lk 28)
** John Milton. Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks. Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36
|